Pärnu Postimehes ilmunud lugejakirjadest võib jääda mulje, nagu oleks pensionäride olukord muutunud lausa väljakannatamatuks. Vähemalt nii on arvanud osa pensionäre, kes viimasel ajal on toimetusse kirjutanud. Teise osa pensionäride sõnum, kes on meile helistanud, ja millele rajasime tänase juhtkirja, oli järgmine: hullu pole (veel) midagi, pensionär tuleb (veel) toime.
Tõepoolest, kui nii vaadata, on pensionärid praegu üks paremini kindlustatud elanike kategooriaid. Pensionäril on katus pea kohal, enamikul neist pole vähimatki võlakoormat ega kohustusi pankade või liisingufirmade ees, pension laekub korrapäraselt ja tänavu on pensionärid ühed vähestest, kelle sissetulek paarisaja krooni võrra suureneb.
Taibukad helistajad on öelnud sedagi, et pensionärid ei saa rääkida, nagu oleks valitsus neilt midagi ära võtnud. Võetud pole ju midagi, lihtsalt juurde ei antud nii palju, kui algul lubati. Mõtleme siinkohal mõistagi pensioniraha.
Pensionil vanapaaridel, kel soliidne staaþ ja oma elamine, ei peaks toimetulek valmistama raskusi. Probleemid hiilivad üksikuid ja neid, kelle tööaastad mingil põhjusel suuremat summat kokku ei anna.
Kuigivõrd on kaup küll odavnenud, kui ravimihinnad liiguvad paraku peamiselt teises suunas. Keerulisem on neil vanuritel, kel vaja muretseda talvekütust ehk teha suurem ühekordne väljaminek. Neid, kes on hätta sattumas, peavad kaaskodanikud märkama, ja selleks on sotsiaalsüsteemgi.
Kõige enam on praegu ohustatud hoopis noored ja väikeste lastega pered, kellele töökoha kaotus võib olla tragöödia. Eeskätt noored on koormanud ennast kodulaenude, liisingute ja järelmaksudega, sest millal siis ikka oma elu alustada. Selliseidki inimesi tuleb märgata ja aidata.