Kui seni vaid Läänemere lainetel purjetamise võlusid nautinud Pärnu ettevõtjale Urmas Varrisele tuli jahtlaevaga Martha ümber maailma reisivalt kaptenilt Hillar Kukelt pakkumine ümber Aafrika lõunanuki purjetada, ei võtnud mees pikka mõtlemisaega. Nii ahvatlevast seiklusest oli võimatu loobuda.
“Et kodus tuleb mul iga päev alluvatele korraldusi jagada, tundus võimalus terve kuu teise mehe käske täita suurepärase puhkusena,” selgitas Varris lehemehest klubikaaslasele oma otsuse ühte tahku. “Loomulikult tõmbas mind ka uudishimu näha salapärast Musta Mandrit nii seest kui väljast.”
Kodustel regattidel Wesipruuli nime kandva jahtlaeva pardal soote sikutanud Varrise ainuke hirm oli teadmatus, mis mees see kapten Kukk on.
“Olin kuulnud, et Hillar on üpris raske iseloomuga ja ülimalt printsipiaalne inimene, kellega pole lihtne ühele lainele jõuda, kuid juba esimesed Marthal viibitud päevad näitasid, et nii see ei ole,” rääkis Varris. “Kapten Kukk osutus küll ääretult korrektseks ja korraarmastajaks, kuid jäi samal ajal väga ladna olekuga reisiseltsiliseks.”
Ajast ette rutates tasub teada, et Aafrika-seiklusest reisipisikuga nakatunud Varris lendab juba täna hommikul Tallinnast Pariisi ja sealt homse lennuga Martinique’i saarele Kariibi meres, kuhu kapten Kuke Martha neil päevil jõudis.
“Aafrikas olin rohkem reisija staatuses, aga nüüd saab minust meeskonna täisliige,” rõõmustas Pärnu mees aukõrgenduse üle. “Andsin kaptenile lubaduse seilata temaga koos lõpuni. Kui kõik läheb kavakohaselt, võite meid jaanipäeval Orjaku sadamas vastu võtta.”
Aafrika retk algas Varrisele ja temaga koos Marthale läinud Mila Baltile India ookeani äärses 4,5 miljoni elanikuga Durbanis.
“Mul jäi imestusest suu lahti, kui sain teada, et kuningliku Natali jahtklubi sildades seisab vähemalt 30 ümbermaailmapurjetajate alust,” rääkis Varris. “Sain seal nii mõnegi maailmaränduriga põgusalt tuttavaks. Et meil oli Martha väljumiseni aega viis päeva, otsustasime oma reisi lõpetava Andri Simmoga Aafrikaga lähemalt tutvuda.”
Automatkal Draakoni mägedes ja Lesotho ümbruses nägid eestlased nii ääretut vaesust kui pillavat rikkust.
“Kas kujutad endale ette, et rikka mehe teekannust vähem maksvas hütis elav must mees võib maanteel rõõmsalt tantsu lüüa? Tal pole kunagi olnud raha üle kahe dollari, aga mees kannab uhkusega seljas särki kirjaga “I love Africa”,” meenutas hea eluga harjunud valge mees Urmas ühte esimestest muljetest kaugel mandril.
“Nad on seal omas elemendis meeletult õnnelikud,” teadis Urmas. “Alles seal sain aru, et oleme end turumajandusega ise ära rikkunud. Loomulikult meeldib sõita hea autoga ja kulutada võimalikult rohkem, aga kas seda kõike ikka on vaja. Ei usu enam, et oleme nendest õnnelikumad.”
Viie päeva jooksul nautisid reisisellid kullide ja kotkaste taltsutajate imetlusväärseid oskusi, ööbisid imeodavates viietärnihotellides ja degusteerisid kvaliteetseid veine ning imemaitsvaid kalatoite, mille eest küsiti meie mõistes lausa olematut raha.
Mehed nautisid hingematvalt kauneid vaateid maaliliste mägede vahel, kohtusid rahvuspargis vabalt ringi uitavate elevantide, ahvide, piisonite, kilpkonnade ja kümnete teiste loomadega.
Väga suure elamuse said nad maailma teemandipealinnas Kimberleys.
“Maa sees oli 215 meetri sügavune auk, millest välja kaevatud pinnasest jätkub veel 40 aastaks vääriskive sorteerida,” rääkis Varris.
“Muide, teemantide sorteerimise jaamal polnud ühtegi akent ilmselt sellepärast, et päikesevalgus ei pääseks peent tööd segama, aga võib-olla oli põhjus hoopiski vargusi ära hoida,” lisas reisimees.
Väärib tähelepanu, et suurest august on saadud juba 14,5 miljonit karaati ehk 2,7 tonni kalliskive.
Durbanist välja sõitnud Marthat kostitas India ookean majakõrguste lainetega. “Päris vahva elamus, pardal viibinud kaks naishinge olid algul küll veidi haiged, aga hiljem harjusid nemadki kõrgelt käiva merega,” meenutas Varris.
Neljanda päeva hommikuks oli Marthal 450 meremiili ahtri taha jäänud ja meeskond sai mahti veidi ringi vaadata Port Elisabethi ümbruses.
Elevantide rahvuspargis, mis oma suuruselt ei jäänud palju alla Eestimaale, kohtus eestlaste seltskond 30pealise elevandikarjaga. Looduspargi töötajad instrueerisid külastajaid, et loomad ei oska autot karta, kuid inimesi nad pelgavad ja seetõttu on autost väljumine rangelt keelatud. Teedel on autojuhte ettevaatlikkusele manitsevad sildid, et nad töökaid mardikaid rataste all ei lömastaks.
“Tuli meilgi ettevaatlik olla, et mitte ehmatada keset teed oma soo jätkamise eest hoolitsevat kilpkonnapaari,” muigas Varris.
Pärnu mehe Aafrika reisi teravaimad elamused jõudsid kätte merel veidi enne sihtsadamasse Kaplinna jõudmist.
Purjetamisolud Lõuna-Aafrika lõunarannikul on üpris keerulised, sest piki rannikut kirdest edelasse kulgev Agulhasi hoovus tekitab lõunatuulega vastassuunalised lained, mis võivad kerkida kuni 20 meetrini.
Martha meeskond sai omal nahal tunda, mis maitse on mootori täispööretel silmaauku puhuvat tormituult trotsides teosammul edasi liikuda.
Rännaku lõunapoolseima punkti, India ja Atlandi ookeani vahelise mõttelise piiri Nõelaneeme juures valas kapten Kukk Vanale sortsu rummi.
“Samal ajal puristas üksik vaal otsekui tervituseks kangetele eestlastele,” rääkis Varris. “Sain teada, et omal ajal nägi Lennuki meeskond täpselt sama pilti. Kas oli see ikka vaal või hoopiski Tema Kõrgeausus ise?”
Kas Aafrika retkel tuli mõnikord mõte, et siit ei tahaks lahkuda?
Varris muigas kelmikalt ja kostis: “Kui olime jõudnud Kaplinna külje all kõrguva Laudmäe tippu ja avastasin, et seal on kohvik meeldivate veinidega, tabasin end mõttelt, et sinna võiks jääda ikka väga, väga pikaks ajaks.”
“Kui ma aga lõpuks koju jõudsin ja kondid oma laias voodis laiali laotasin, leidsin, et siin on kõige parem olla,” lõpetas reisimees oma meenutused. “Ometi läks see tunne kohe mööda, kui olin Martha kaptenilt uue kutse saanud.”