Saksamaa leinab Winnendeni ohvreid

Winnenden jättis täna hüvasti koolitulistamise ohvritega. Foto: Werner Siebert

Veel enne oikumeenilise jumalateenistuse algamist hakkasid täna Saksamaal Baden-Württembergi liidumaal helisema kõikide kirikute kellad. Winnenden valmistus jätma hüvasti oma surnutega.

Albertville'i reaalkooli direktor Astrid Hahn ütles enne jumalakotta sisenemist, et tänab kõiki inimesi kaastundeavalduste ja abi eest. Ta loodab, et pärast traagilisi sündmusi hoiab ühiskond rohkem kokku, et see solidaarsus, mis nüüd inimeste vahel on tekkinud, jääb püsima.

Pedagoog rääkis, et tema kooli õpilased on olnud kogu nädala koolitööst vabastatud, spordihallis psühhioloogide osavõtul korraldatud tundidest osavõtt on olnud vabatahtlik.

Järgmisel nädal jätkub koolitöö juba normaalselt, lõpetajatel seisavad ees eksamid. Vanasse koolihoonesse ei pea lapsed aga minema, tunnid organiseeritakse kolmes linnavalitsuse hoones. Nii lapsed kui õpetajad loodavad, et peatselt võib jälle kõik klassid viia kokku ühte majja.

Winnendeni elanikud soovisid, et hüvastijätt amokijooksu ohvritega toimuks nende linnas, seetõttu valiti ametlikuks leinatalituseks kohalik Saint Karl Borromäuse kogudus.

Jumalakotta, mille torn paistab üle kogu linna, kogunes 800 inimest, nende hulgas liidupresident Horst Köhler koos abikaasaga, liidukantsler Angela Merkel, põhiseaduskohtu president Hans-Jürgen Papier ja kõikide poliitiliste erakondade esindajad.

Leinatalitust juhatasid liidumaa evangeelse kiriku piiskop Frank Otfried July ja tema katoliikliku kiriku kolleeg dr Gebhard Fürst.

Koolilapsed ja nende õpetajad kogunesid samal ajal linnahalli, kus soovisid leinata oma kaaslasi meedia kohalolekuta. Üle kogu Saksamaa Winnendenisse tulnud leinajad kogunesid staadionile, kus võisid jälgida jumalateenistustust sinna asetatud ekraanide kaudu.

Vabatahtlik abi

Selleks, et võimalikult palju inimesi saaks jumalateenistusest osa võtta, oli kohalik liiklusühing lisanud ronge ja politseiametnikud üle kogu Baden-Württembergi tulnud juhtima liiklust.

Vabatahtlikud seisid tänavatel pakkumas abi võimalikele küsimustele vastamisel. Kohalikud firmad olid andnud oma hooned ja selle kõrval olevad parkimiskohad organisatsioonikomiteele kasutamiseks, rahvusvaheline pressikeskus oli paigutatud firma AEG - Powertools hoonesse. Uudisteagentuur dpa, kes ainukesena tegi kirikus ruumipuudusel fotosid, andis pildid teistele meediaagentuuridele tasuta kasutada. See kõik demonstreerib, kuidas inimesed hoiavad raskel hetkel kokku.

Tim Kretschmerile ei süüdatud kirikus küünalt

Iga amokijooksja ohvri nimi toodi esile ja igaühele neist tõid kaks koolilast, kes kandsid T-särki kirjutisega “Wir haben ein Traum” (meil on unistus), küünla ja kollase roosi, kokku sai neid viisteist.

Tim Kretschmerile küünalt põlema ei pandud, kuid tema eest palvetati. “See, kui amokikurjategijale oleks süüdatud küünal, oleks olnud liig ohvrite omastele. Ehk aasta pärast, kui haavad juba paranenud, on võimalik andestada,” teatasid korraldajad.

Jumalateenistuse lõpetuseks tulid altari ette Alberville'i reaalkooli direktor Astrid Hahn ja koolilapsed, kes soovisid mitte ainult demonstreerida oma valu, vaid tuua esile oma tulevikusoovidki.

Igaüks neist asetas laule ühe sümboli: südame toomaks esile armastuse, käed, mis demonstreerisid abivalmidust ja kallistusi, jalajälg tõi esile lootuse paremale tulevikule, jõu teha uusi samme, tunnistustevihik sümboliseeris katsumusi, mida elu endaga kaasa toob, ringid ühendavad inimesi, tantsukleit näitamaks, et leinast hoolimata on võimalik tulevikus jälle rõõmu tunda, ja päikeselilled toomaks esile, et pimeda tunneli lõpus on päike.

Pärast seda tõusid kõik inimesed kirikus ja võtsid üksteisel kätest kinni.

President Köhler kutsus inimesi üksteist austama

Hüvastijätutseremoonial võttis sõna liidupresident Horst Köhler. Tal oli raske hukkunute nimesid ette lugedes pisaraid tagasi hoida.

Riigipea ütles muuhulgas järgmist: “Noor inimene tuli keset tunde oma endisesse kooli mõrvama. Sellega haavas ta väga raskelt paljude inimeste hinge. Ka Timi vanemad kaotasid oma lapse. Meil kõikidel on ikka veel silme ees pildid, mis kajastavad inimeste ahastust, pisaraid. Maailma sündides on laps süütu, kui ta sureb, kaob ka tulevikulootus. Kuid me küsime endilt samuti: kuidas lastest kasvavad mõrvarid.”

Köhler jätkas: “Juba minu eelkäija, president Johannes Rau oli nõutu, kui seitse aastat tagasi toimus amokijooks Erfurtis. Sellised juhtumid näitavad, kui haavatav on meie elu, sest tundub, nagu kaoks maa meie jalge alt. Olen ise õppinud selle traagiliste juhtumi juures ühe: võime ainult siis toimunust aru saada, kui oleme valmis üksteist kuulama, aitama, toetama, siis ei tundu elu enam mõttetuna. Tähtis on näha teise muret, olla tema jaoks olemas.”

President tõi samuti esile, et riik üksinda ei või sugugi lahendada kõiki ühiskonna probleeme: “Juba terve mõistus ütleb, et regulaarne vägivallamängude tarbimine lõhub inimese hinge. Siin ei või aidata ainult seadusemuudatused, vaid ennekõike iga inimese enda eneseaustusprintsiip. Kas me vajame selliseid mänge? Ja kui vastame endile eitavalt ega kiida sellist asja heaks, ei osta me selliseid mänge. Tähtis on rakendada enesekontrolli.”

Horst Köhler pööras tähelepanu inimeste suhtumisele kaaskodanikesse: “Peame kõik muutma oma suhtumist teistesse, me ei tohi anda hinnanguid teiste inimeste kohta meedia loodud varimaailma kohaselt, vaid peame oma šablooni korrigeerima, suhtuma austavalt ka nendesse inimestesse, kes vajuvad meie isiklikest raamidest välja.”

Ka Baden-Württembergi peaminister Günther Oettinger võitles pisaratega. Oettinger pööras omakorda tähelepanu sellele, et mitte ainult Winnendeni ohvrid, vaid ka kurjategija oli meie seast. Et Saksamaa põhiseaduse paragrahv üks ütleb, et iga inimese väärikus on puutumatu, ei tohi me seda unustada.

Vanemad avaldasid avaliku kirja Winnendeni Zeitungi eriväljaandes, kus nõuavad Saksamaa juhtivatelt poliitikutelt rangeid seadusemuudatusi, eriti noortele juurdepääsu relvadele ja vägivaldsete arvutimängude keelamiseks, kuid samuti foorumite ja interneti jututubade kontrollimiseks.

“Virtuaalses võrgus on senini olnud võimalik avaldada arvamusi anonüümselt, seetõttu ei teata, kes kirjade taga seisab. Kuid liigagi tihti kutsuvad just nimetud isikud noori inimesi üles sooritama vägivallategusid,” seisab nende sõnumis.

Vanemad paluvad meediat, et amokijooksja nime enam tulevikus väljaannetes ei avaldataks ega tema fotot näidataks, sest kurjategija esiletoomine väljaannete esikülgedel ei hoia ära uusi vägivallategusid. Vanemad esindavad arvamust, et nn järelkuritegude vältimiseks on vaja kohustada ajakirjanikke kurjategija anonüümseks muutma. Nad loodavad leida vastust, kuidas oli võimalik, et 17aastane noormees soovis massiliselt inimesi tappa.

Winnendenis on šokk möödas, kuid tugev valu jääb veel kauaks püsima. Siinseid inimesi lohutab teadmine, et nad ei ole oma mures üksinda, kogu Saksamaa leinab koos nendega.