Soojas toas seisvad seened muutuvad söögikõlbmatuks

Tihemetsa abimetsaülem Ivi Hiie rääkis, et üliilusa väljanägemisega kuldmamplid on tinglikult söödavad: mõnele sobivad, teistel põhjustavad tugevaid seedehäireid. Foto: Urmas Luik

Eeloleval nädalavahetusel haaravad kümned tuhanded eestimaalased noad-korvid ja suunduvad metsa: käes on üleüldine seenehullus.

Tihemetsa abimetsaülem Ivi Hiie viis meid seenele üleeile. Mõnikümmend sammu piki metssihti, kui juba ta osutaski: “Need siin on lehter-kukeseened”. Minu treenimata silm ei eristanud rohu seest miskit, kuid lähemal uurimisel silmasin kõduneva kännu juures pruune seenekesi, mida seni “tatikateks” põlanud olin.

Lehter-kukeseen pole Hiie jutu järgi sugugi haruldane, ainult inimesed ei tunne seda ega oska otsida. Kasvavad need tavaliselt okasmetsas ja kui juba ühte silmad, maksab ringi vaadata, sest tõenäoliselt leidub neid samas kohas veel. Meiegi kükitasime ja korjasime ühe koha pealt mõne minutiga väikese pannitäie jao pruune kukeseeni.

“Need on minu lemmikseened, sobivad otse pannile ja piruka sisse ning soomlased armastavad neist suppi teha. Kuivatamiseks on ka väga head,” jutustas Hiie. “Maitse poolest on need isegi tavalistest kukeseentest paremad.”

Kui küsisin, mis tüüpi metsa tavalisi kukeseeni otsima minna tasub, viipas Hiie samas kõrvale: “Näe, näiteks siin kasvab.” Kukeseened kasvavad eri metsades, isegi kaskede all. Tavaliselt hakkavad need levima metsasihtidel.

Kui enamik laiemalt tuttavaid söögiseeni lõpetab kasvamise esimeste öökülmadega, siis kukeseeni võib leida soojemal talvelgi. “Mõni aasta tagasi, kui oli soe detsember, sain veel teise advendi aegu pannitäie kukeseeni,” meenutas Hiie.

Ussi ei pea põlgama

Rohkesti leiab praegu metsas pilvikuid ja riisikaid, puravikusaak on seni kasin olnud. Pilvikuidki on väga palju liike, mõni neist vajab kupatamist, teised mitte. “Sa võid pilvikut maitsta: kui see on kibe, siis vajab kupatamist,” õpetas Hiie.

Pärast maitsmist tuleb seen kindlasti välja sülitada ja suud veega loputada. Nii et veepudel võiks metsas kaasas olla.

Veel tasub kõrva taha panna, et kui ei tea, kas seen vajab kupatamist, siis pigem igaks juhuks kupatada.

Eestlastel on komme jalalt mahalõigatud seenekübarat uurida ja kui sealt mõni ussiauk vastu vaatab, seen maha tagasi visata. Ometi ei peaks ussitanud seent, mis muidu ilus, ilmtingimata korjamata jätma, sest mürgiseks ju uss seent ei tee. “Vene rahvusest inimesed ei põlga ussitanud seeni ära,” rääkis Hiie.

Küll peaks metsa jätma ilmselgelt vananemismärkidega seened, sest seened kipuvad ruttu halvaks minema ja kõige tavalisem söögiseen, mis liialt vana, võib põhjustada mürgistuse.

“Räägitakse, et seenemürgistusi saadaksegi kõige rohkem sellest, kui süüakse vanaks läinud seeni. Ka tavalistest puravikest võib mürgistuse saada, kui need on kaua soojas seisnud,” hoiatas Hiie.

Mürgine või ei?

Kahjuks pole olemas väliseid tunnuseid, mille järgi otsustada, kas teile tundmatu seen on mürgine. Seega tuleb ikkagi järgida nõuannet, et kui seent ei tunne, las jääb metsa kasvama. Jalaga seda lüüa ei tasu.

On seeni, mida osa inimesi peab söödavaks, teiste allikate põhjal on need suisa mürgised. Näiteks tavavahelikku korjatakse veel väga palju, ometi on see sedavõrd mürgine seen, et aja jooksul võib mõjuda surmavalt.

Tõmmuriisikas arvati vahepeal mürgiseks, aga Hiie sõnade kohaselt on see mürgine vaid toorelt ja pärast leotamist ja kupatamist kõlbab süüa küll.

Tihti leiab metsasihtide peal pilkupüüdvaid kuldmampleid, mis Eestis hakkasid laialt levima alles 1970. aastatel. Neid peetakse tinglikult söödavateks: mõni inimene suudab neid süüa, teisel tekitavad need isegi kupatatult tugevaid seedehäireid.

Kõige mürgisemateks seenteks loetakse Eestiks rohelist ja valget kärbseseent. Kui rohelist kohtab Pärnumaal harva, siis valge on üsna levinud.

Kõikvõimalikud valged seened ongi need, mida ei tasu korjata, kui ei tunne. “Kui väga täpselt ei tea, mis seenega tegu, jäta valget värvi seen parem metsa,” hoiatas Hiie.

Sellel, kes soovib mõne tundmatu seene ikka kaasa võtta ja näiteks kodus interneti abil määrata, tasub selleks tarbeks eraldi karbike või kilekott metsas kaasa võtta.

Kui aga pärast seente söömist hakkab tervis streikima ja kahtlustate mürgistust, võib nõu saamiseks helistada mürgistusteabekeskuse numbril 16 662 või hädaabisse 112.

Ainus ebameeldivus

Kui seenelkäimine on üks ütlemata tore ettevõtmine, siis saagi puhastamine ei pane paljudel silma särama. Et lihtsam oleks, võiks metsas suurema sodi maha pühkida (pisike pintsel kaasa!) ja kupatamist vajavad seened eraldi anumasse korjata.

Puravikel tasub kübara alt torukesed juba metsas ära võtta, aga pisikesed puravikud, millel torud veel väga kõvasti kinni, võibki koos nendega pannile lüüa, sest need on väga toitainerikkad, jutustas Hiie.

Kui metsaskäigust väsimus kontides, ei tohiks seente puhastamist siiski pikalt edasi lükata, hea oleks veel sama päeva jooksul seened ära teha, sest nagu mainitud, seened riknevad kiiresti. Kui vaja kokkamine järgmisele päevale lükata, tuleb seened jahedasse kuiva ruumi panna ja laiali laotada.