Tair Anton unistab “Ironmanist”

Tair Antonit kohtab ratta seljas sageli nii võistlustel kui lihtsalt maanteel treenimas. Foto: Erakogu

Pärnakat Tair Antonit võib pidada kergelt spordihulluks: omaaegne võrkpalliharrastaja läbis mullu oma esimese jooksumaratoni, sõidab ratast ja ujub ning unistab nüüd täispikast triatlonist.

Tihemetsast pärit Anton (38) on teinud sporti seni, kuni mäletab. Tihemetsa põhikoolis, Kilingi-Nõmme keskkoolis õppinud ja Tartu ülikoolis kehakultuuriteaduskonnas sporditeaduste eriala raames spordimänedžmenti tudeerinud mees harrastas kooliajal pea kõiki alasid, mida maakohas teha andis. Ülikooligi viis teda huvi spordi turundamise vastu.

“Nooruses tuli ikka igal alal kooli esindada,” meenutas praegu Pärnus A2K spordipoe turundus- ja müügijuhina ametis Anton. “Ülikooli minnes olin kahevahel, kas kehakultuur või majandus, ja nii leidsingi kesktee sporditurunduses. Olen oskusi rakendanud nii Pärnu linnavalitsuses töötades kui eri spordiüritusi korraldades. Loomulikult on need abiks praeguses tööski.”

Spordivigastused viisid triatlonini

Antoni lemmikspordiala on kahtlemata võrkpall ja mees on tulnud rannavõrkpallis noorteklassis Eesti meistrivõistlustel hõbedale. Samal ajal tekitas võrkpall mehe sportlaselus omamoodi lumepalliefekti, mis on pannud ta praeguseks treenima järjekindlalt ja mitmekülgselt 10–11 tundi nädalas hoopis muudel spordialadel.

“Lõhkusin võrkpalliga oma mõlemad põlvemeniskid,” rääkis Anton. “Pärast põlveoperatsiooni taastusraviks jalgratast sõites mõtlesin, et mis ma tühja väntan, teen seda siis kasulikult. Nii hakkasin rattavõistlustel käima.”

Siis aga õnnestus mehel võrkpalliga omakorda selga vigastada.

“Selja raviks ja lihaste tugevdamiseks on väga hea ujumine,” teadis Anton. “Käisin talv läbi ujumas ja mõtlesin, miks sedagi raisku lasta. Hakkasin triatloni tegema. Sinna lisandus omakorda jooksmine, sest triatlon koosneb ju kolmest alast.”

Anton treenib praegu viis–kuus korda nädalas ja trennid ulatuvad mõnikord kolme tunnini. “Vastupidavustrennid on pikad trennid,” kinnitas ta. “Vahel on trenn ikka jube vastik, aga pärast on jälle jube mõnus olla. Seega usun teooriasse, et kehaline tegevus tekitab organismis mõnuhormoone ja -protsesse. ”

Et Anton peab end natuke hooplejaks, aga muidugi igati kõvaks meheks, ei häbene ta välja öelda, et on mõelnud osalemisest täispikal “Ironmani” triatlonil, mille distants koosneb 3,8 kilomeetrist ujumisest, 180 kilomeetrist rattasõidust ja täispikast jooksumaratonist. Viimasena mainituid on Anton läbinud oma elus neli korda, kõik viimasel aastal ja ta rekord on mullu SEBi Tallinna maratonil joostud 3.58.38.

“Arvan, et vaimselt oleksin ma 12–14tunniseks “Ironmani” katsumuseks valmis, aga treenitusest jääb veel puudu,” on mees siiski realist. “Kogesin midagi sarnast korra Soomes 120 kilomeetri rattamaratonil, kus sisuliselt üheksa tundi sõitsin graniitkivide otsas. Kui sõidad nii pika aja oma võimete piiril, saad aru, mis asi on ropp pingutus. Arvan, et ma ei ole veel valmis seda tegema 12 tundi järjest.”

Vahepalaks märgib Anton, et jookseb ta suvel. Talvel on ta aktiivne suusataja, kes treenib kolm–neli korda nädalas, sõites päevas 20–40 kilomeetrit. Mullu tegi ta läbi kogu “Estoloppeti” suusamaratonisarja. “Suusatamine on üks lahe asi,” märkis Anton. “See on koordinatsioonilt tunduvalt keerulisem kui jooks ja rattasõit, samal ajal kehale palju mitmekülgsem.”

Vaatamata kõigele on mehe suurim armastus endiselt rannavõrkpall. “Kui on valida, kas minna rattaga sõitma või sõpradega randa vollet mängima, kaalub viimane kõik muu ikka üles,” kinnitas ta. “Rannavõrkpallist saadavat emotsiooni on raske millegagi võrrelda.”

Taastumisvahendid on olulised

Anton hakkab naerma küsimuse peale, kas niivõrd tugev trenn kuulub enam üldse tervisespordi alla, ja möönab siis, et tervisesport on läinud tõepoolest hulluks. “Kui ikka enda sõnutsi tervisesportlastest jalgratturid lähevad märtsis Hispaaniasse laagrisse, hakkad tõesti mõtlema, kuivõrd on enam tegu tervisespordiga,” nentis ta.

Järjepideva treenija ja mitu korda vigastusi ravinuna on Anton hakanud kõrgelt hindama taastusvahendeid. “Kui tahad normaalselt, vigastusteta treenida ja olla igaks trenniks lõõgastunud ning puhanud, on taastusvahendid väga head,” kinnitas ta.

Viimase aja hitiks nimetab Anton kompressioonsukki, mida kasutatakse nii enne kui pärast võistlust ja jõuproovi ajalgi.

“Kompressioonsukk paneb lihase väikese rõhu alla, vere tsirkulatsioon kiireneb või siis vastavalt säilib, viies seega „mürgise“ vere lihasest välja ja tuues puhta asemele,” selgitas Anton. “See aitab vältida lihasvigastusi, vähendab krambi tekkimise võimalust ja kiirendab taastumist. Kui kevadel liipasin pärast Riia maratoni nädal aega, siis nüüd teisel päeval pärast Tallinna maratoni ei olnud mul häda midagi.”

Spordigeelid ja -joogid aitavad omakorda organismil taastuda ja seetõttu soovitab Anton neidki. “Organism kasutab energiaallikana süsivesikuid, seega on pika soorituse ajal vaja süsivesikuid, vitamiine ja mineraalaineid sisaldavaid spordigeele, mis imenduvad kiiresti, aitavad taastuda ja tõstavad sooritusvõimet,” põhjendas ta. “Neid on erinevaid ja enne kasutamist tasub omada eelteadmisi. Samal ajal võib enne lühemat distantsi niisama midagi magusat tarbida. Mina söön tavaliselt enne jooksmist või rattasõitu ühe meesaia ja paar tükki šokolaadi. See on selline paras amps, mis sisaldab süsivesikuidki.”

Peale selle aitavad spordimehe kinnitusel taastuda või vigastusi vältida kõikvõimalikud kreemid, kinesioteibid ja muud vahendid, et aktiivsel tervisesportlasel oleks pärast jõupingutust parem olla. Loomulikult tuleb end pärast trenni korralikult venitada. Sellealast infot ammutab Anton nii erialasest kirjandusest kui internetist.

Antoni jutu järgi on taastunud kehaga järgmisesse trenni minek märksa toredam, selle asemel et end väsinuna piitsutada.

Muidu mees toitumisele tähelepanu ei pööra. “Eks süüa armasta ju kõik,” muigas Anton. “Kehakaalule mõjub see kindlasti hästi. Mul ei ole kunagi kaaluga probleeme olnud. Kui ikka tahan hilja õhtul süüa, lähen teen külmkapi ukse lahti ja söön. Kui teed trenni, võid ka süüa!”

Hindab emotsiooni

Antoni arvates peaksid inimesed olema sportlikud. Samuti on ta veendunud, et harjumused, nii head kui halvad, saadakse kaasa kodunt. Nagu on väga sportlik tema isa, üritab Antongi olla eeskujuks oma poegadele. “Sporti tuleb teha vastavalt oma võimetele,” ütles ta. “Hulluks ei tasu selle asjaga minna. Õnneks on mul ka elukaaslane sportlik ja nii oleme käinud kogu perega rattasõitudel. Kui käisin suvel jooksmas, oli lastel paras samal ajal kõrval rattaga sõita.”

Kust töö ja pere kõrvalt sportimiseks aeg võetakse, ei oskagi mees seletada. “Eks asju tule planeerida,” märkis Anton. “Elukaaslane ja lapsed käivad samuti palju trennis, aga kuidagi ei ole seni tekkinud ajapuudust, oleme trenniajad ikka paika saanud.”

Peale sportimise leiab Anton aega kultuurile. “See on ka emotsioon,” kinnitas ta. “Võistlustel käid ka ju emotsiooni pärast – naabrimehele ära panemas või isiklikku rekordit püstitamas või melu nautimas, sama on kontserdi, filmi, näitusega, aga emotsioon on teistsugune. Ma ei käinud küll Madonna ega Lady Gaga kontserdil, sest need ei oleks pakkunud mulle midagi, kuid käisin kuulamas Lenny Krawitzit, Seali ja Stingi. Nüüd hiljuti, Tallinna maratoni eelsel õhtul käisin kinos vaatamas filmi “1 + 1”, oli super film. Andis väga hea emotsiooni.”