Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kinesioteip aitab kehal valu ja pinget seljatada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Järvekülg asetab kinesioteibi pinges trapetslihasele. Teip asetatakse pildil näha oleva juhtumi puhul nii, et esmalt venitatakse välja lihas ja seejärel asetatakse teip nahapinnale. Kui terve aplikatsioon on peale asetatud, „tõstab“ teip naha pinges lihaselt üles. | FOTO: Urmas Luik

Küllap ei jäänud spordihuvilistel hiljutisi olümpiamänge jälgides märkamata, et paljude atleetide ihule olid kleebitud erksavärvilised plaastrisarnased ribad.

Spordifüsioterapeut Valdo Järvekülg on kinesioloogilist teipi kasutanud kõige rohkem sporditraumade ja ülekoormusvigastuste puhul, kuna kinesioteip töötab hästi just erinevate tugiliikumisaparaadi vaevuste puhul. | FOTO: Urmas Luik
FOTO: Urmas Luik

Need “ribad” ehk kinesioteip leiavad aina laialdasemat kasutust rahvasportlastegi seas.

Otse loomulikult mitte niisama, ilu ja edevuse pärast, vaid põhjusega: kinesioloogiline teipimine on tõhus meede spordivigastuste ennetamisel ja neist taastumisel.

Tõtt öelda ei peaks seda raviviisi ainult spordiga seostama, sest teibiga annab leevendada ka kutsehaigustest ja sundasenditest tingitud vaevusi.

Kinesioloogilise teipimise meetodi arendas Jaapani kiropraktik Kenzo Kase välja juba 1970ndatel. Eestisse jõudis kinesioteipimine alles sel sajandil, kui Itaalia eksperdid siin esimese grupi füsioterapeute välja koolitasid.

Ühena esimestest Eestis õppis kinesioloogilise teipimise tehnika selgeks Pärnu spordifüsioterapeut Valdo Järvekülg.

Teibi kasutusala füsioteraapias on väga lai. Sellest on abi tursete alandamisel, hematoomidest vabanemisel, lihaste ja sidemete venituste-rebendite korral. Rääkimata rühiprobleemidest, valutavatest liigestest, peavalu eri vormidest, menstruatsioonivaludest ja armide paranemisest. Loetelu, kus kinesioteibist kasu, on pikk.

“Mina olen seda kõige rohkem kasutanud sporditraumade ja ülekoormusvigastuste puhul, kuna ta töötab hästi just tugiliikumisaparaadi vaevuste puhul,” räägib Järvekülg. “Meetodit kasutatakse ka laste füsioteraapias. Spastilisuse ja rühiprobleemide korral on seal saadud häid tulemusi.”

Lihtne asi, aga töötab

Kinesioteibi toimemehhanism on lihtsustatult öeldes järgnev: pinges lihased suruvad vastu nahkkude. Selle tagajärjel häirub lümfi- ja vereringe ning lihaste ainevahetus. Teibiga aga „tõstetakse nahk lihase küljest lahti”.

Nii paraneb “teibitud” piirkonnas ainevahetus, võib tekkida soojatunne, mis annab märku lihaste pingest vabanemisest. Lihaste pingest vabanemine tähendab omakorda valu vähenemist ja see parandab liikuvust probleemses piirkonnas.

Kinesioteip kujutab endast 130–140protsendise elastsusega puuvillast valmistatud õhku läbi laskvat kangariba, mille üks pooltest on kaetud akrüülliimiga.

Teipide värviskaala on lai: leidub beeži, oranži, rohelist, sinist, musta ja muid toone. Sõltub inimesest soovist, mis värvi terapeut kasutab, kuid teraapilises mõttes pole toonil tähtsust.

Kiireloomulises võistlusolukorras on kinesioloogiline teip tänuväärt abimees, kuid ideaalis tuleks aplikatsioon panna puhtale ja epileeritud aluspinnale. Karvasel nahal jäävad teibi ja naha vahele õhuvahed, kontakt ja seega mõjugi nõrgemaks.

Pealekantud teip ei sega kuidagi igapäevaseid toiminguid. Saab sportida, käia vannis, duši all, saunas ja ujumaski. Teibi võib nahale jätta kolmeks kuni viieks päevaks. Seejärel hakkab kangas “väsima” ja kaotab mõju.

Meeles tasuks pidada sedagi, et kinesioteip pole sama mis sporditeip.

Mis on neil kahel vahet?

Sporditeip ei ole elastne. Terapeut fikseerib sellega liigese ühte kindlasse asendisse. Kinesioteibi abil aga parandatakse lihaste elastsust, et suurendada liigeste liikuvust, kuid vajadusel võib liikuvust hoopis piirata.

Kinesio- ja sporditeipe on võimalik kasutada korraga. “Kui näiteks inimesel üks käsi ei taha hästi liikuda, on “kinni”, saab kinesioteibiga anda õlaliigesele liikuvust juurde,” toob Järvekülg näite. Või fikseerida ebastabiilse õlaliigese teatud ulatuses.

Kümneid võtteid

Samal ajal rõhutab Järvekülg, et kinesioteip pole kindlasti imerohi, mis kõik hoobilt tervendab. Parema tulemi nimel tasuks kinesioteipi tarvitada kõrvu massaaži, füsioteraapia, ultraheli, elekter-, vesi-, nõel- või külmraviga.

Ja kuigi kinesioteipimine on professionaalsete sportlaste ja harrastajate seas üha populaarsem vaevuste leevendamise meede, ei tasu igaühel söösta uisapäisa apteeki teibi järele.

Esmalt tuleb välja selgitada valu allikas ja see pole väga lihtne, sest eeldab keskmisest põhjalikumaid teadmisi anatoomiast ja füsioloogiast, keha visuaalset ja manuaalset testimist.

Samuti ei tasu arvata, et teip toimib igal juhul, suvaliselt nahale panduna.

“Päris nii ei saa võtta, et “nägin telekas või võistlustel kellelgi õlga või põlve teibituna, proovin endal ka, äkki aitab”,” hoiatab Järvekülg. “Iga inimest tuleb võtta individuaalselt. Iga võte ei tööta kõigil ühtemoodi.”

Tõepoolest, teipimise tehnikaid on raamatutäis, aga füsioterapeudi sõnade järgi pole õpikutarkuski universaalne.

Kõik sõltub konkreetsest inimesest, tema juhtumist ja testimisest. Seda, kas nahale pandud aplikatsioonist läheb paremaks, kas teibitud kohta tuleks sidemega liikuvust lisada või hoopis piirata, oskab hinnata asjatundja.

Teibi lõikamine ja see, millise kujundina aplikatsioon pakitsevale kohale asetada, on omaette teadus. Algtõde ütleb, et mida peenem teibilint, seda pindmisem toime. Aga seda, kas kanda side nahale X-, V- või Y-tähe kujulisena, “lillena”, harali nagu tõrvik või kümnel muul moel ja kuhu mis täpselt sobituks, ei oska eelteadmisteta öelda.

Sportlaste “kutsehaigused”

Näiteks võib pinge õlas olla põhjustatud probleemidest alaseljas. Teipida ei tuleks seega õlga, vaid alaselga. Kui paljud meist seda aga teavad?

Järvekülg võrdleb inimese keha õhupalliga, mis on tervik ja kust ei saa üht osa eraldada ülejäänust – kõik on omavahel seotud. Keha peaks olema tasakaalus.

Oma töös puutub füsioterapeut kokku sportlastega eri aladelt. Palluritel, kergejõustiklastel ja tennisistidel on kõigil omad tüüpvigastused. Olgu või võrkpallurid, kes on tihti hädas õlgadega, jooksjatel on nõrgad kohad Achilleuse kõõlused, sääred ja tagareied.

Selja- ja õlavöötme probleemid võivad kimbutada muidugi kõiki, kaasa arvatud neid, kes sporti üldse ei tee.

“Kinesioteipimisega oli mul hea kogemus kolm aastat tagasi Lahtis veteranide kergejõustiku maailmameistrivõistlustel, kus 80 protsendil juhtumitest saanuks öelda, et “asi on lootusetu, puhake ja ravige end”. Aga sellest 80 protsendist omakorda 80 puhul oli abi kinesioteipimisest,” meenutab Järvekülg.

Nii said teiselt poolt maakera kohaletulnud ikkagi võistlusel osaleda. Ehk mitte rekordeid purustades, aga vähemasti mõõduvõtu lõpuni sooritades.

Mida teeb kinesioteip?

* Vähendab valu.

* Alandab põletikku ja turset.

* Ennetab ja leevendab krampide teket.

* Kiirendab ülekoormatud lihaste paranemist.

* Aitab taastada lihase pikkust, jõudu ja toonust.

* Toestab lihaseid/liigeseid liikumisulatust piiramata.

* Laseb sportimist jätkata, juhul kui vigastus seda pärsib.

* Korrigeerib rühti.

Andmed: internet/ Pärnu Postimees

Tagasi üles