Valutav põlv pani arstiabi kiruma

Kalju Jürisoo haige põlv sai korraks korda, aga et järelraviks vajalikud rohud unustati välja kirjutamata, läheb jala lõpliku tervenemiseni veel aega. Foto: Urmas Luik

Eluaeg tööle pihta andnud ja riigile kohusetundlikult makse maksnud Kalju Jürisoole on arusaamatu, miks Eesti Vabariik ei täida oma põhiseaduslikku kohust ega taga tema õigust tervise kaitsele.

Selle asemel et garanteerida tasuta arstiabi, andis riigi esindaja perearsti isikus Jürisoole nõu pöörduda kiirema abi saamiseks eraarsti poole ehk kasutada tasulise meditsiini teenust.

„Olen 45 aastat oma elust riigile andnud, olen oma hinge riigile andnud, olen praegugi maksumaksja, küll pensionär, aga mitte selline, kes riigile kasu ei too, ja nüüd pean veel maksma. Kus riigis ma elan?” oli rekka-juhi ametit pidav mees hämmingus.

„Olen riiki teeninud nii palju küll, et võiksin lesida kusagil sooja mere ääres ja elu nautida, kuid ma ei saa abi isegi 45aastase tööstaažiga, vaid mind jäetakse valudega omapäi – see teeb hinge täis.”

Muidugi võiks Jürisoo vanaduspõlve koduski veeta ja varbaid mõne Kilingi-Nõmme ümbruse järve vetes leotada, kuid kus sellega. Ühelt poolt ei võimalda aastate rabelemise tänuks makstav pension muretut äraelamist, teisalt ei anna mehe natuur kodus koti peal tukkuda ja minutite tulutult olematuks tiksumisest mõnu tunda.

„Ma ei saa sängi jääda, ma suren siis kohe ära. Ma pean tegutsema, mul peab kogu aeg olema raud tules, olen selline püsimatu hing. Just seepärast on mul kõik Soomed ja Rootsid ja Poolad ja Slovakkiad läbi sõidetud, Lätist-Leedust rääkimata,” tunnistas Jürisoo. „Aga pension 259 eurot … See on ikka nii, et teed inimestele head ja pärast saad lüpsta.”

Kaks nädalat ootamist

Lõpuks hingevaluks kasvanud ihuvalu sai hakatuse läinud pühapäeval, kui Kilingi-Nõmme lähedasse metsa seenele läinud 65aastane mees jala arvatavasti valesti maha pani. Tagajärg: varemgi tüli teinud põlv oli järgmisel päeval rängalt paistes ja käimine meenutas rohkem komberdamist kui reibast minekut.

Et niisugust asja oli tal varemgi olnud, teadis Jürisoo täpselt, millega tegemist: vesi põlves. Teadis sedagi, et kõige lähem abi oli tuttavale tohtrile helistamise kaugusel.

„Plaks-plaks, kümme minutit ja asi korras,” tõdes mees. „Kui vesi välja saab, algab veerand tunni pärast nagu teine noorus, mine või jälle seenile, nii hea on kõndida.”

Ent oo halba üllatust: abivalmis arst oli puhkusel. Valu aga ei mõelnudki puhata. „See ei ole hambavalu, ta on selline ebamugav valu ja jalale ei saa toetada,” kirjeldas Jürisoo. „Lähed keha kergendama, võidki poti peale jääda: ei saa enam püsti.”

Paraku ei saanud kannataja mõeldagi vagusalt kodus püsimise peale. Esmalt tahtis töö tegemist ehk koorem kohaleviimist, teiseks vajab Jürisoo 91aastane ema igapäevast hooldamist.

Õnneks trehvas esmaspäev, 10. september olema lahedam, nii et jalavalus mees sai tehtud oma tegemised ja jõudis veel vastuvõttu lõpetava perearsti juurde muret kurtma ja abi nõutama.

Tõsi, sellest viimasest käigust tema meelekibedus alguse saigi. „Ta ütles, et mees, sinuga on nüüd kolm varianti,” meenutas Jürisoo endal kopsu üle maksa ajanud jutuajamist. „Kas 25. septembril ühe ortopeedi juurde, 3. oktoobril teise juurde või kolmas ja kiire variant: eraarsti juurde Villa Medicasse.”

Juba kahenädalane ooteaeg oli valudes mehele kurjast, mis veel rääkida erapraksise mängutoomisest. Liiati teadis ta oma kogemustest, et valu võtmine ehk vaeva tegeva vee eemaldamine põlvest nõuab üksnes üürikest aega.

Raha haigega kaasas

Loomulikult pani seesugune perspektiiv kurja vanduma, kehtivat arstiabikorraldust luubiga uurima ja olemasoleva parendamiseks etemat pakkuma.

„Muidugi olin vihane, kirusin arste ja kirusin süsteemi, et mul on valud, aga valu ei võeta ära, vaid pean kaks nädalat kannatama või minema eraarsti juurde,” oli Jürisoo rahulolematu. „Andke raha, mida praegu maksan, minu kätte, ja siis ma valin ise, kuhu ja kelle juurde ma lähen.”

Rääkija hinnangul on sellise korralduse eelis, et see teeb erinevalt praegusest süsteemist patsiendist tõesti kuninga, selle asemel et tõbine peaks arstil jätkuvalt maatamehe kombel kintsu kaapama ja anuma: ehk tohter leiab minutikese põdurale pilgu heitmiseks.

„Sotsraha peab inimesega kaasas käima, siis on arstid sinust huvitatud. Aga praegu on raha perearsti käes ja ta on huvitatud, et tal oleks sinuga võimalikult vähem tegemist: mida vähem oma nina sinna topid, seda jõukamalt nad elavad!” väitis Jürisoo.

Nii pole rääkija arvates Eestis kaugel päev, kui võõrsile ei lahku ainult viimane arst, vaid isamaa tolmu pühib jalgelt muu rahvaski, sest arstiabi siin ei saa. Ja kõige vähem suudavad posijad ja muud soolapuhujad rappa läinud Eesti meditsiiniabi vankri jälle kindlale teele sikutada.

Samal ajal oli Jürisoo sunnitud tunnistama, et kvalifitseeritud arstiabi pole Maarjamaalt otsa saanud, raske ja aeganõudev on ainult sellele ligi pääseda. „Sain lõpuks väga professionaalset abi,” tõdes Jürisoo. „Ants Tali tuli, tegi ja minu probleem oli viie minutiga lahendatud.”

Vene aeg kestab

Eelmise lõigu seletuseks olgu meenutatud rahvatarkust “Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem”.

Piisas Jürisool kurta talle tuska teinust allakirjutajale, ajakirjanikul võtta üks telefonikõne, kui ta teadis soovitada koolivennale tõtata oma murega Pärnu haigla erakorralise meditsiiniabi osakonda (EMO).

Tulemusena on kannataja põlvevalust prii, haige koht röntgeniga uuritud ja diagnoosiks tarvilikud proovidki võetud. Nii et kui mees 8. oktoobril arsti juurde läheb, oskab tohter talle seletada, mis ja miks juhtus ja mida tuleb silmas pidada, et nüüd normaalset elamist-olemist võimaldav jalg ei hakkaks taas vigureid tegema.

„Saan vahepeal sõita, kõik on, nagu peab tsiviliseeritud ühiskonnas olema, aga mind jäeti kaheks päevaks valudesse. Nii polnud ime, et olin närvis ja tujust ära,” avaldas Jürisoo rahulolu ja meenutas omale EMOs osaks saanud kohtlemist. Seda, kui kaks piigat tulid talle seal kärinal kallale, et ärgu ta pruukigu ühti suud, sest välismaal jääkski ta pinginurgale konutama ja abi ootama, Eestis on veel kõik hästi: see on täpselt teada, sest ühe piiga õde olla Iirimaal tööl.

„Ega nemad teadnud, et olen Rootsis, Soomes ja mujal rohkem käinud, kui nemad on neid maid kaardi pealt vaadanud, ja tean, mis tingimused seal on,” rääkis Jürisoo mõrult muiates. „Ma ei öelnud midagi, panin kõrvad lukku: kurat, mul on oma probleem lahendada, mida te hakkate mind sõimama, et “ah, te olete ülbe, te ei kuula midagi!”. Pead olema igal pool madalam kui muru, oled nagu Vene ajal KGB laua taga ülekuulamisel, ei tohi oma arvamust avaldada – nii on igal pool.”