Kaevukaasi Pärnus rahaks teha ei saanud

Kuna sageli tuleb asendada ka luugi krae ja kaevu ümbruski uuesti asfaltida, läheb ühe pihta pandud luugi asendamine AS Pärnu Veele maksma ligikaudu 1000 eurot. Foto: Urmas Luik

Tänavu on AS Pärnu Vesi pidanud asendama 23 kaduma läinud kaevukaant. Liialt palju, et pidada kaevukaante kadumisi juhuslikuks või poisikeste tembuks – sellele kraamile peab olema kusagil turg.

Rahvusringhäälingu uuriva ajakirjanduse lipulaeva “Pealtnägija” tuules tegi Pärnu Postimees katse seda turgu leida. Varustasime end Pärnu Veest laenuks saadud kahe malmist kaevukaanega, et neid Pärnus tegutsevatele ametlikele metalli kokkuostjatele pakkuda.

Esimesena sõitsime lastiga, mida eraisikutelt vastu võtta keelatud, AS Kuusakoski väravasse. Ehkki me ei hakanud sellest, et metalliks on malm, saladust tegema, sujus Kuusakoskis esiti kõik plaanikohaselt. Muretu loomulikkus, millega meil paluti auto kaalule parkida, viitaks justkui sellele, et kahtlast päritolu metalli sellesse ettevõttesse just väga tihti sokutada ei püüta. Või siis risti vastupidi.

Pole paberit, pole raha

Edasi sõitsime toimetuse Nissaniga, mis koos fotograafi ja kahe malmluugiga kaalus 1600 kilo, juba vastuvõtuplatsile, kust pidime eri metallist kuhjatud mägede vahelt leidma punase kiivriga mehe. Punakiiver istuski ekskavaatorikabiinis ja jälgis jalgu kõigutades, kuidas kaks noormeest oma veokit vanarauast tühjaks tõstavad.

“Malm käib meil sinna hunnikusse,” viipas mees lisaküsimusi esitamata käega, kui kuulis, mis metalli meil pakkuda on. “Ise peame maha laadima või?” uurisin. “Ise ikka, kuidas siis teisiti,” muheles vastuvõtja.

Tekkiski lootus, et meil õnnestub oma luugid äkki salahilju malmihunnikusse sokutada. Aga ei. Seda lootust jagus täpselt niikauaks, kuni end vahepeal ekskavaatorisalongist välja libistanud vastuvõtja ikkagi meie pagasiruumi sisu näha soovis. “Eraisikutelt me kaevukaasi vastu ei võta,” teatas ta. “Ei tohi!” Lahkelt selgitas ta aga, et üks võimalus siiski on: tuleb minna Pärnu Vee esindusse ja võtta sealt tõend, et need luugid ei kuulu Pärnu Veele. Viidatud tõendi väljastab Pärnu Vesi vaid juhul, kui inimene suudab ettevõttele tehniliste jooniste peal tõendada, kust ta selle luugi täpselt võttis.

Politsei teeb peksa

Et meil sellist tõendit polnud, taandusime laoplatsilt tühjade pihkude ja endiselt malmi täis pagasiruumiga.

Hea õnne peale pakkusin luuke laoplatsil kohatud sellidelegi, kes – nagu ma aru sain – tegelevadki väikestviisi metalli kokkuostu ja veoga. Ent nemadki ei olnud luukidest huvitatud. Jama olevat liialt palju: tuleb puruks taguda ja muu metalli sisse sokutada, siis võib õnnestuda. Iseasi, kui suur mõte on malm puruks taguda ja tükk maad odavama raua pähe müüa.

Osavõtlikult õpetas üks noormeestest, et kuna kaevuluugi vastuvõtu keeld ettevõtetele ei laienevat, tuleks leida mõni tuttav metallitööde või -lammutamise firmast, kes siis ettevõtte nimel metalli ära toob.

Otsustasime äri omal käel edasi ajada ja sõitsime mõnesaja meetri kaugusele konkureeriva OÜ Tolmetexi metalli kokkuostu väravast sisse. Seal ei jõudnud me isegi kaalumiseni. “Mis asjad teil on?” uuris pikka kasvu, ilmselt platsiülema ametis vastuvõtja, kui oli telefonikõne lõpetanud. “Malm,” vastasin ma ausalt, püüdes hoida ükskõikset ja rahulikku hääletooni. “Malm, jah, aga mis asjad?” ei jäänud mees ikka rahule. Kuulnud, et kaevukaaned, teatas ta, et neid vastu ei võeta, ja pöördus joonelt järgmiste kundede poole. Üritasin kaubelda, et “suva need paar luuki, võtku ikka vastu”, aga kukkusin läbi. “Nalja teed või?” sai mees juba pahaseks. “Ei võta.”

Edasikauplemisel ma enam mõtet ei näinud.

Jäi üle veel kolmas samal tänaval asuv metalli kokkuostu punkt – OÜ Refonda oma. Vaevalt saime auto kaalule aetud, kui üks vene aktsendiga eesti keelt rääkiv noormees meile hoogsal sammul ligi tõttas. “Mis teil on seal?” küsis ta ja kukkus pagasiluuki kangutama.

Ehkki jäi mulje, et teda on juba hoiatatud ja ta teadis täpselt, mida otsida, põrkas ta luugi avanedes ehmunult tagasi, otsekui oleks pommi tiksumas näinud. “Politsei teeb mulle peksa, kui ma need vastu võtan,” teatas noormees ja välistas selleski kohas tehingu kaevuluukidega.

Pärnu Vee tootmisdirektor Lembitu Merdik ei ole eksperimendi läbikukkumisest või siis õnnestumisest (oleneb, kustpoolt vaadata) üllatunud. On ju kõnealune teema viimasel ajal tavalisest suurema tähelepanu all ja metalli kokkuost seetõttu rangemaks muutunud, nagu Merdik usub. “Varem küsis luukide päritolu kohta vaid Kuusakoski,” ütles ta.

Usaldus on kadunud

Seda, kuhu ja kuidas Pärnust varastatud kaaned müüakse, kui neid enam kohapeal rahaks teha ei õnnestu, võib Merdik ainult oletada. “Eestimaal on vastuvõtupunkte palju ja kui kaas on katki, on ta ka ilmselt vanametall ega küsita, kust need tükid pärit on,” mõtiskles ta.

Ent vähemalt niisama huvitav oleks Merdiku sõnutsi teada, kui mitu luugivarast on politsei viimase 20 aastaga tabanud. Tema isiklikult ei mäletavat ühtki sellist juhtu. Enamgi: Merdiku teada ei ole politseinikud isegi ühtegi varguskohta üle vaatama tulnud. “Ei usu, et meie politseinikud oleksid saamatumad kui teistes linnades, ilmselt on asi suhtumises ja tahtes,” järeldas ta. Hakkamata salgama, et vähemalt kanalisatsiooniluukide varguste puhul on Pärnu Vee inimesed usalduse politsei vastu minetanud ega loodagi nende abile. “Viimastel aastatel ei ole sinna enam avaldusi teinud, sest muidu oled ilmselt ainuke, keda üle kuulatakse ja jooksutatakse,” nentis Merdik.

Kaks avaldust aasta jooksul

Politsei- ja piirivalveameti Lääne prefektuuri pressiesindaja Hedy Tammeleht ei taha nõustuda väitega, nagu oleks politsei kaevuluukide või üldse metallivaraste vastu jõuetu. “Iga juhtumiga kahtlemata tegeldakse ning kui politseile teatamata jäetakse, siis ei teatagi selliste asjadega tegelda ega uurida,” sõnas ta.

Paraku on tõsi see, et ega politseile metallivargustest teatama kiputa. Viimase aasta jooksul on Tammelehe andmetel tehtud politseile ei vähem ega rohkem kui kaks avaldust Pärnumaal toime pandud metallivarguste kohta.

Samuti käivat politsei kontrollimas metalli kokku ostvaid ettevõtteid, kuid keelatud esemeid, sealhulgas kaevuluuke, sealt Tammelehe teatel leitud pole. “Mis muidugi ei tähenda, et keegi kuskil althõlma ebaseadusliku äriga siiski ei tegele,” nentis ta.