Tundus, et Venemaa välisministri Sergei Lavrovi vastus Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi esmakursuslase küsimusele Eesti-Vene piirileppe kohta ei pälvinud sealpool kontrolljoont isegi erilist meedia tähelepanu. Paljugi, millest kooliaasta algul räägitakse.
Eestis üritasid ajakirjanduses sõna võtnud läbi näha, mis on Venemaa tegelikud kavatsused: kas tõesti liikuda surnud punktist edasi või esitada taas Eestile nõudmisi teha ühepoolseid järeleandmisi.
Hoogu lisas vahepeal raugenud mõttevahetusele Venemaa riigiduuma väliskomisjoni Eesti visiidi edasilükkamine. Vene pool pidas külaskäiku võimalikuks hiljem, “kui pooled naasevad üksteisemõistmise juurde piirilepingu küsimuses”.
Eesti ja Venemaa vahelise piirileppe probleemi lahendamine on muutunud Venemaale oluliseks teemaks. Paraku on surve all jälle Eesti, ehkki meie ametlikule seisukohale, et millestki pole uuesti läbi rääkida, kuna kõik on juba kokku lepitud, pole midagi lisada.
Venemaa põeb, et äkki tahab Eesti talle esitada Tartu rahust tulenevaid territoriaalseid nõudmisi. Kas meid tõesti huvitab vabadussõjas okupeeritud pajuvõsase muukeelse ja altkulmu põrnitsevate elanikega ääremaa tagasisaamine? Vaevalt.
Ilmselt on ootamatul sebimisel vähemalt kaks põhjust. Esimene on Vene presidendi korraldus välisministeeriumile korrastada Venemaa välispiirid. Selleks on vaja Eesti-Vene piirilepet.
Võimalik, et Eestiga piiri klaarimine on Euroopa Liidu üks eeltingimusi Moskvale, et tõsimeeli hakata arutama Venemaaga viisavabaduse kehtestamist. Nüüd peaks ära ootama, mida mõistavad venelased “üksteisemõistmiseni naasmise” all piirilepingu puhul.