Vasaku jala reedel kestab nurjatute dessant mendi kiuste

Võimalik, et kuskil on selline maailm. Imelikud zombi-tüübid oma noosi ja doosi küttimas, ilma et närv liiguks. Foto: Forum Cinema

Nüüd on kaks võimalust. Kas harjume ja hakkame armastama. Või loobume. Telekava järgi elamisest.

Andres Kõpper, Arun Tamm, Birk Rohelend, Martin Algus ja teised uue, üliproduktiivse ja müstiliselt meie telekanalid vallutanud meeskonna tegijad on nii erilise käekirjaga, et leigeks nad oma toodanguga ilmselt ei jäta.

Nii film „Vasaku jala reede“, mida miskipärast komöödiaks nimetatakse, kui seriaalid „Nurjatud tüdrukud“ ja „Ment“ on erilisel kombel maast lahti ja x-dimensioonides hõljuvad.

Ükski tegelane pole „päris“ ega tõeline, mitte keegi nende vastse voolu tegijate loodud tegelaskujudest pole positiivne ega sümpaatne.

Kõpper-Tamm-Rohelend-Algus näivad nautivat, et inimestel puuduvad eetika ja ideaalid, pürgimused ja unistused. On patune põgenemine, spermajõed ja verenired, ohjeldamatult alkoholi ja narkootikume. Truudust ega armastust pole olemas. Äärmuslikult nihkesse võimendatud ja üle võlli lennutatud on nii karakterid ja olukorrad kui nende koosmõju.

Murelikuks teeb

„Jälk!“ ütles mu taluperenaisest sõbratar, kellega seda reede-lugu vaatama juhtusime. Miks? Just sellepärast, et tasakaalustavat helget poolt pole ollagi. Muidu elaks nii hakkimise kui fakkimise, pideva pilvitamise ja elumõttetuse ehk üle.

Ent kui mitte midagi peale raharalli ja alko-narko-hurraa pole, kui nii seks kui lõikumine-mõrvamine käib igasuguse kireta, mehaaniliselt nagu essulkäik, on jälk.

Ja teeb murelikuks. Sest keegi pole normaalne. Elegantne Priit Võigemast on tundetu filosoof-lihunik, stiilselt vigurjas Lauri Pedaja on rebadel pükstesse pakitud väärakas ja kaunismees Ott Lepland puudega geenius.

Iga mees otsib kohta, kust ta saab: aineid ja seksi. Ja iga naine on pelk lõbulind, kellel pole mõtteid ega tundeid.

Võimalik, et kusagil ongi selline maailm. Imelikult astraalsed zombi-tüübid oma noosi ja doosi küttimas, ilma et ükski närv liiguks. Mõni harv inimlike tunnetega indiviid, keda petetakse ja jätetakse süümekateta. Lõikumine ja tapmine ainsagi emotsioonita. Nietzchet tsiteerides. Karistamatult. Sest mis see taas kinniminek ikka teeb.

Vahet pole, kuskohas leviteerida, siin- või sealpool müüre – irreaalne on inimeksistents igal juhul. Missidel ja litsidel pole vahet, pätid ja paipoisid on ühesugused, mis ripakil, see ära, kes liigne, see maha.

Sel räpasel rähklemisel on siiski üks hea omadus: see saab otsa. Nagu täispikad mängufilmid ikka. Nii et kui ei sobinud, pole hullu. Möödas.

Omaks võtta või välja visata

Seriaalid ei saa niipeagi otsa. Seepärast ongi Kõpper-Tamm-Rohelend-Algus koolkond vaja omaks võtta või telekas aknast välja visata, nagu soovitab Tom Valsberg ühes oma Indigolaste laulus, mille sõnad on muu hulgas ära trükitud uhiuues raamatus „Kuidas rännata ilma hirmuta“.

„Nurjatud tüdrukud“ ja „Ment“ panevad seriaalidele omasel kombel igal nädalal küsima: milleks nad, vaesekesed, sündisid? Nii seriaalid tervikuna kui tegelaskujud.

Nemadki on rämedas nihkes ja kõva kiiksuga. Ka nendes lugudes puudub vähemalt seni, alguses, lugu.

Tegevust õieti pole. Seljaaju tasandil toimiv rahvas, kellest ei Lauri Nebelil, Märt Avandil, Eva Püssal, Piret Järvisel ega Ago Andersonil ole õnne normaalset inimest mängida. Need on inimesed, kellele elu on sunnitöö ja kes ei märkagi, et roosa kikilips ja traksidega põlvpüksid võivad ehk veidrad näida. Või mis sest näimisest.

Ehk oleks võinud mõne projekti asemel suvel pisut rohkem puhata. Kui „Nurjatutel tüdrukutel“ on oma kuri-paha müstikaga oma võlu, siis „Ment“ oleks „Kälimeeste“- talupoja Andersoni otsekui kohitsenud ja verest tühjaks imenud.

Meil on võrdlemiseks „Ohtlik lend“ ja „Kelgukoerad“, nii et teame, mida omamaiselt politseiseriaalilt oodata. Leiget-oiget-grunge’t igatahes mitte.

Ent õnneks ei sunni keegi meid vaatama koolkonda ega tooteid, mis meile ei istu. Meil on valida, kas vaadata Mihkel Ulmani „Röövlirahnu Martini“ ja „Ruudi“ arendust „Süvahavva“ või nautida intelligentselt maitsekat lugu „Pilvede all“. Kas elada kaasa Tuuli Roosmaa töödest „Saladustele“ või „Meie aastale Siberis“ või eelistada elust enesest alternatiivi „Suletud uste taga“.

Ja kahtlemata jääb alati variant telekava järgi elamise asemel päris elu valida. Ka sel juhul võib televiisorisse sattuda: esmalt „Randevuu“ abil kaaslast otsides ja seejärel teda saatesse „Minu mees suudab“ näitama minnes. Näiteks.

Tänu taevale jääb alles võimalus vestelda oma kodakondsetega ja teha midagi tegelikku koos üleaedsetega. Siis ei upu me telerist tuppa voolavasse masendusse selle pärast, et armastust pole olemas ja inimesed pole kaugeltki toredad ega head.

On mingi põhjus, miks Tallinn SkylineProductions saab tagurpidi silmade, ilaste lõugade ja ilma kehata ringi lendavate kõrvade filmimiseks-näitamiseks raha ja eetriaega. Järelikult on sotsiaalne tellimus.

Ju me ise sedasorti nuripeeglis hõljumist ja aelemist näha tahame. Et rõõmustada selle üle, kui palju paremini meie enese elus kõik on. Ja tõesti on.