Kalev Vilgats: Mida teha räpakollidega?

Kalev Vilgats. Foto: Urmas Luik

Toimetusse helistanud mees kirjeldas värvikalt pilti Jannseni tänava Säästumarketis, kus kassajärjekorras oli koha sisse võtnud eriti võikalt haisev (inim)olend. Ülejäänud külastajatel olid pisarad silmis ja ninad pihus, räpakoll toimetas omasoodu.

Helistaja küsis Säästumarketi turvamehelt, miks nii räpaseid inimesi üldse poodi lubatakse. Vastus oli, et heidikute väljaajamine pole lubatud.

Räpakollidest rääkijal oli teinegi ninna jäänud kohtumine, sedapuhku Swedbanki kontoris. Ilmselt suuremat sissemakset tegema tulnud asotsiaalist kuldklient sättis ennast pangasaalis otse ventilatsiooniseadme alla ja mõne hetkega levis vänge lehk üle pangaruumi. Kliendi küsimusele vastas teller, et inimest ei tohi tema väljanägemise pärast diskrimineerida.

Kindlasti on paljudel bussisõitjatel kogemusi haisvate tegelastega, kes enesestmõistetavalt kobivad bussi ja laiutavad seal oma pungil taarakottidega.

Tõsi, ühistranspordi eeskiri peaks võimaldama bussijuhil sellised kaadrid maha tõsta, aga eks juhilgi ole kiire, graafik sunnib tagant ja nii meie ühiskonna “koore- ja kreemikiht” ennast mõnusalt tunnebki.

Ometi on vesi tasuta, jões koguni veel mõõdukalt soe. Leidub organisatsioone, kus asotsiaalid saavad ennast kasida ja puhtad rõivad selga. Milles on siis asi? Mõistagi ei saa linnas, kus on üks avalik saunaköks, eeldada, et kõik inimesed lõhnavad kui lilleõied. Paika võiks pidada ütlemine, et kui oled vaene, siis sellepärast ei pea veel räpane olema.