Jaanus Männik: Kas me suudame kriisiajal mõistlikult toimida?

Jaanus Männik Foto: Ants Liigus

Hando Runnel kirjutas hiljuti Postimehes: “Meie uue riigi põhiprobleem ja põhikonflikt on selles, mis on tähtsam, kas inimene koos oma tööga või raha … Kui majandusliku kokkuhoiu eesmärgil võtame inimestelt ära nende vallad, nende kodud, teeme algkooli aritmeetika tasemel regionaalreformi, hävitame enne olnu, liidame nad uuteks üksusteks – siis mis see on? Ma unistan, et Eestis leiduks jõud, kes võtaks selle kava ja heidaks mitte prügikasti, vaid … okupatsioonide muuseumi.”

Maailmamajanduse kriisiga on Eestisse jõudnud ränk majanduslangus, raskeim pärast 1990. aastate alguse okupatsioonireþiimi kokkuvarisemist ja taasiseseisvumist.

Tundub siiski, et oleme riigi taastamise rasked ja tavakodanikule ülekohtused aastad 1990-1994 kiiresti unustanud. Milleni praegu langeme, kas 1994., 1999. või 2007. aasta tasemele? Kas meie SKT langeb 70 protsendilt Euroopa Liidu keskmisest 50 või 30 protsendini? Kui suureks kasvab tööpuudus, kas töötutele jätkub abiraha, haiglatel raviraha ja pensionikassal pensionideks? Kas ja kui palju valdu ja linnu pankrotistub, millal pöördub majandus uuesti tõusule? Kõike seda pole praegu võimalik usutavalt ennustada.

Isegi USA, kus riik pumpab majandusse triljon uut dollarit, püüab vastse presidendi ja tema nõunike kaudu süstida rahvasse usku juba lähimal aastal algavast tõusust. Kuid me ei tea, kas see edu jõuab neile pärale. Kui jõuab, veab see maailmamajanduse loodetavasti uuesti käima, eriti juhul, kui Hiinagi viimaste aastakümnete kiirkasvust midagi taastab ja kui ELi hiigelturg šokist üle saab.

Kui langus maailmas jätkub, mis saab siis Eestis? Samal ajal on kindel, et kui meil puudub eneseusk ja kriisiolukorras plats-puhtaks-lollusi teeme, pole eduks šansse. On vaid oht, et kriis kasvab kaoseks.

Taasiseseisvumisjärgsed reformid maksid rahvusele ränka hinda. Need maksid kinni lihtsad eestlased, eriti maarahvas. Uskumatult rentaablilt (maksuvabalt) on seejuures Eestis teeninud nii arvestatavad välisinvestorid ja nende koduriigid kui imeodava ressursi ja turu kohalikud ülesostjad-edasimüüjad ning Sposatod ja muud kelmid.

Reformid ja õhukese riigi ideoloogia, selle asemel et kultuurriikide kombel pidurdada linnastumist ja hoida kogu riiki asustatuna, on andnud (pea)linnastumisele hoogu. Kas jätkame õhukese riigiga maa tühjendamist?

Olime rööbastel

Vaid viimased viis aastat ELis olid regionaalarengule (kogu riigile) ja maaelule potentsiaalselt mõistlikud, eeskätt 2006. aastal otsustatud ELi 53 miljardit krooni tõukefondide jaotuse ja 15 miljardit krooni maaelutoetuste kaudu. Rõhutan sõna “potentsiaalselt”, sest eelmise valitsusliidu otsustatud jaotust on peaminister Andrus Ansipi valitsus hakanud hoolega revideerima ning aastaiks 2007-2013 eraldatud miljarditest on kasutatud vaid pisku.

Aastatel 2003-2007 rakendasime valdadele ja linnadele varasemast õiglasema, nende ülesandeid arvestava tulubaasi: seadustasime üksikisiku brutotulult omavalitsustele eraldatava tulumaksumäära ning kasvatasime selle 2007. aastaks 11,4 protsendilt 11,9 protsendini. Valdu ja väiksemaid linnu järeleaitava tasandusfondi kasvatasime 950 miljonilt 1430 miljoni kroonini ja kohalike teede remondiks-hoolduseks eraldasime kütuseaktsiisist 2007. aastaks juba 15 protsenti ehk 430 miljonit krooni.

Riigieelarves kärbitud kaheksast miljardist kroonist on kolm omavalitsuste kanda, sealhulgas tulumaksumäär uuesti 11,4 protsenti, tasandusfond 1100 miljonit ja teederaha mulluse 670 miljoni asemel 178 miljonit krooni.

Keskvalitsus on siinkohal käitunud suure Peetrina: kui maksutulude kriisist tulenev vähenemine laostab enam-vähem võrdselt nii riigieelarvet kui kohalikke eelarveid, siis keskvõim võttis silmagi pilgutamata omavalitsuste tulumaksumäärastki pool protsenti maha ning tõstis vastava linnade-valdade vähemlaekumise riigieelarvesse. Teederaha vähendamine neli korda on teeseaduse rikkuminegi.

Arusaamatu, miks õiguskantsler nimetatud seaduserikkumisi ei vaidlusta. Majanduskriis ei õigusta ometi seadusetust, isegi mitte valitsuse põhjustatuna.

Haldusreformi kava kardetakse kui tuld

2003. aasta septembriks valmis toonasel regionaalministril Jaan Õunapuul koostöös omavalitsusliitude, tollase õiguskantsleri ametkonna ja teadlastega haldusreformi terviklik kava.

Kava sisaldab omavalitsusliitude maakonnatasandile avalik-õigusliku staatuse seadustamist koos maakondlike (ühiselt lahendamist vajavate) ülesannete ja vastava eelarvega ning seda juhtiva valitava maavanemaga. Valdadele ja linnakestele jääksid vaid neile jõukohased puhtkohalikud ülesanded ja otsustusõigus, mõistagi võimalusega vabatahtlikult ühineda.

Toila üleriigilisel omavalitsuskonverentsil kiideti reformikava heaks, rakendamise aga nurjasid meie partnerid Juhan Partsi valitsuses: tollane Res Publica, mille riigikogu fraktsiooni esimees oli siis Siim Kiisler, ja Reformierakond. Tõe huvides ütlen, et Keskerakondki vaatas asja oma mätta otsast ning koalitsiooni tulles ei toetanud kava.

Peaaegu sedasama Õunapuu reformikava soovis rakendada tema järglane, omavalitsuste ja kohaliku demokraatia probleeme hästi tundev Vallo Reimaa, kuid kaotas seetõttu ministrikoha.

Kuna kohalik demokraatia ja euroopalik subsidiaarsus (otsuste langetamine võimalikult lähedal otsusest puudutatavatele) praegustele võimuerakondadele ei sobi, käis minister Kiisler välja igasuguse analüüsi ja katteta kirvereformi: likvideerida 222 valda ja linna, nimetada 15 maakonda vallaks ja jätta viis suuremat linna linnaks.

Väidetavalt kaoksid tülikad ja rumalad vallajuhid, paraneks avaliku teenuse kvaliteet, inimesed jääksid nõiavitsa väel maale pidama ja sinna koliksid-tekiksid töökäsi vajavad ettevõtted.

Pragmaatikutest autokraatide, riigikontrolör Mihkel Oviiri ja suurettevõtjate liidu juhtide Enn Veskimägi ja Tarmo Kriisi poolt on selline platsipuhastussoov isegi arusaadav. Oviir näib lootvat valdmaakondade liidriteks valgustatud juhte, ettevõtjad aga soovitavad juhtida riiki kui autobaasi. Demokraatlikult valitud rahvaesindajate volinikult – ministrilt – midagi niisugust ei ootaks.

Kas suurus teeb suure suutlikuks?

Pole sugugi kindel, et rahvaarvult suuremates omavalitsustes osatakse paremini, ausamalt ja täpsemalt rahva raha lugeda ja paigutada ning elu korraldada kui väikestes. Pärnumaa näitel on praegu vaata et raskeimas finantsolukorras Pärnu linn. Kriisireservid, korras koolid, lasteaiad ja sotsiaalasutused on aga olemas võimsa potentsiaaliga Paikusel, 1100 elanikuga, kuid pindalalt kogunisti neljandal “suurvallal” Surjul, aga ka eeskujulikult korras Tori vallal, Lavassaarelgi.

Kas üks Pärnu maakonda sisaldav vald oleks suutlikum, demokraatlikum, säästlikum, rahvale lähemal kui senised 21 valda ja linna? Kas seda moodustist juhiks vallavanematest Kuno Erkmannist, Enda Lingist, Evi Kukest, Ülle Vapperist paremini näiteks valimiste tõenäolise võitja Keskerakonna esindaja Mart Viisitamm?

Milline on kvaliteetne avalik teenus?

Muidugi on oluline, et kõiki omavalitsuse ametikohti täidaksid eriharidusega pädevad inimesed. Muidugi on see probleem, eriti väikestes valdades. Muidugi on probleem, et väikses vallas, näiteks Ares, peab seitse ametnikku täitma 13 spetsialisti ülesandeid, üks koht ei anna täiskoormust, 13 inimest ei jaksa palgata.

See on lahendatav Õunapuu reformikava rakendamisega. Samal aja ei taga üle 20 000 elanikuga omavalitsus iseenesest veel, et igal kohal töötab tark ja aus inimene. Palgatakse parteisõdureidki.

Kumb on hooldatavale parem sotsiaaltöötaja, kas linnast juhtiv kõrgharitud arvuti- ja erialatundja või iga eakat ja taluteed isiklikult tundev praktik, isegi kui nad mõlemad on head inimesed? Nii ja naa.

Siiamaani kestab kunagiste majandijuhtide manamine – just nemad olevat toonud maale nõukogude võimu ja sundinud rahvast 50 aasta jooksul ehitama kommunismust, takkapihta ärastanud kolhoosid, va punaparunid säärased!

“Parunid” on juba enamasti manalas või pensionil, vaid mõni veel Toompeal ja valdades, seega on leitud uued külakurnajad – omavalitsusjuhid. Vallad püsivat üksnes vallavanematele töö võimaldamiseks.

Ma ei räägi sellest, kui palju suurendab selline kvalifikatsioon kvalifitseeritavate, üldjuhul väärikate missiooniinimeste infarktiohtu. Kui siin miski imestama paneb, siis see, et nimetet tarkust kuuleb isegi riigi põhiseaduslike institutsioonide esindajate suust, demokraatlikus Euroopa Liidu riigis!

Lõpetuseks. Seda, kas Are vallal on tulevikus mõistlik naabritega liituda, tasub vähemasti kaaluda. Vändra alevil Vändra rõngasvallaga kindlasti tasub.