Värviline ja põnev Afganistan ilmutab end Pärnu muuseumis

Õnne Pärl kandis esitlusel hesaari rõivaid. Hesaarid on põlluharijatest rändrahvas, kes moodustab riigi elanikest kümnendiku ja loeb end Tšingis-khaani järeltulijateks, kujunedes Afganistanis Õnne lemmikrahvusgrupiks. Foto: Ants Liigus

Pärnu muuseumis saab teha väikese mõtterännaku Afganistani, nimelt on seal väljas vabakutselise ajakirjaniku Õnne Pärli fotonäitus “Armastatud Afganistan”.

Afganistanis eriti turiste ei käi, märgib Õnne Pärl, kes elas Afganistanis aastatel 2006-2008 oma eestlasest abikaasa töökohustuste tõttu.

Tõde burkast

Õnne Pärli käest on hea küsida, kuidas on Afganistanis lood nägu katva kehakatte ehk burka kandmisega? Vestluskaaslane ohkab, sest see on levinud küsimus. Ta on kirjutanud oma raamatus naiste elust Afganistanis kolm peatükki.

Õnne arvates on lääne inimestel äärmiselt primitiivne arusaam, nagu oleks burka Afganistani naiste peamine mure. “Hakkame ikka sellest pihta, et Afganistan on üks maailma kõrgema sünnitajate suremusega riike (igal 28. minutil sureb üks naine), viiendik lastest sureb enne viieaastaseks saamist, puhta joogiveega on varustatud vaid 13 protsenti elanikest. Naistest oskab lugeda ja kirjutada viiendik,” loetleb ta.

Olukorras, kus valitseb suur vaesus, harimatus ning turvatunde puudus, on burkal pigem naisi kaitsev tähendus. Kuigi 1959. aastal burka kandmine koguni keelustati, võeti see sõdade ja režiimide vaheldudes taas kasutusele. Pole vaja avalikult näidata, et oled noor ja ilus naine.

“Sellega on võimalik harjuda, et naised on kaetud. Ega ta seepärast vähem naine ole. Selles on oma salapära. Afganistanis õpid avastama elu uusi tahke,” kõneleb Õnne Pärl.

Palja peaga pole Õnne Afganistanis kunagi liikunud. Islami kommete kohaselt peab pea olema kaetud. Hirmu tundis ta võõrastesse oludesse jõudes mõne kuu. Ta teab, et on palju välismaalasi, kes Afganistanis elades ei välju kunagi müüride vahelt või kui, siis ainult kuulikindlas autos.

Demokraatia ja islam

“Mõistsime, et me kas saame hirmudest üle või sõidame koju tagasi.” Õnne seletab, et hirm on sisemine asi. Võõras ja veel naine on Afganistanis alati tähelepanu keskmes – sind jälgitakse igal sammul. Tuleb täita kindlat käitumiskoodi, olla viisakas ja tagasihoidlik, murust madalam.

Meestele ei tohi anda kätt ega neile silma vaadata. Kui saavutad väärika käitumisstiili, austad nende kultuuri, eriti kui õpid pisut keelt, võib suhtumine olla väga hea.

Lääne inimesed kujutavad endale ette, et Aasias elatakse valesti ja halvasti, väljapääsuks püütakse peale suruda läänelikke arusaamu. Afganistanis elab ligi 24 miljonit inimest ja 30 rahvust. Ühtset afgaani rahvust pole olemas, igal rahval on oma kultuur.

“Ma ei ütleks, et sealne kultuur on lääne omast vähem väärtuslik. Läänlasel on neid lihtsalt keeruline mõista. Demokraatlik ühiskonnakorraldus on seal mõeldamatu, sest ühelt poolt kehtib islami reeglistik, teisalt valitsevad kohalikud külanõukogud. Minu meelest on kuritegelik võtta lääne väärtused ja minna nendega Afganistani vehkima,” usub Õnne.

Rahvusvahelistel organisatsioonidel on võimalik teha afgaanidega koostööd ning inimesi aidata, kuid selleks tuleb neid ja nende kultuuri austada. Muidu võib juhtuda vastupidine.

Afganistan ja sõda

Väljapanekul eksponeeritud 70 fotot valis autor oma Afganistanis jäädvustatud 10 000 ülesvõtte seast. Õnnel on arvukalt fotosid, mida ta ei saa näitusel kasutada. Ta teab, et paljud läänlased on kasutanud kohalike külalislahkust kurjasti.

“Kui riputasin oma sõbra perepeo pildid internetti, leiti need sealt üles ning paluti kohe eemaldada. Minu jaoks on tähtsam jääda nende inimestega sõbrasuhetesse kui avaldada kusagil lahedad fotod,” tunnistab Õnne. Sama on näitusepiltidega. Paljud pildid on tehtud salaja, kuid näitusele jõuavad vaid need, mis on saanud kohalike inimeste heakskiidu.

Afganistan on kuulunud ajalooliselt paljude riikide koosseisu ja iga kultuur on sinna jätnud oma jälje, riigist saab rääkida 18. sajandist alates.

Konfliktide allikaks ongi omal ajal mehaaniliselt mahajoonistanud riigipiirid. Naljakas on Õnnel kuulda Afganistanist kui demokraatlikust vabariigist, tegelikult valitseb seal konservatiivne islam. Õnne räägib ajakirjanikust, kes mullade konsiiliumi ees surma mõisteti, sest ta laadis internetist alla materjali naiste õiguste kohta.

Eestlanna lausub, et hoidus Afganistanis igasugustest arvamusavaldustest, mis puudutasid kellegi õigusi ja tavasid. “Ent tavaline moslem on külalislahke ja sõbralik, mitte fanaatik, ta on valmis jagama viimast toidupala,” märgib ta.

Afganistani teema seostubki paljudel läänlastel arusaamaga, et seal toimub pidev sõda. Õnne Pärli kirjutatud raamat “Armastatud Afganistan” ei kõnele sõjast. Nii nagu fotonäituski.

Kahjuks edastab meedia Afganistanist peamiselt sõjauudiseid ja see on Õnne arvates äärmiselt ebaõiglane. Poolteist aastat Afganistanis elamine ja reisimine tekitas sootuks teistsuguse pildi. Tema nähtu kohaselt on paljud Afganistani piirkonnad rahulikud ja seal elatakse tavalist elu. Õnne loodabki, et näitus ja raamat kummutavad arusaama riigist kui sõjatallermaast.

Näitus on üleval mai lõpuni.