Veebruaris kogunesid Eesti haridusjuhid Pärnu kontserdimajja aastakonverentsile ja päevakohases sõnavõtus ütles haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo: “Tunnistan, et vahel tundub mulle, nagu poleks meie hariduselus kolhoosikord veel lõplikult toimimast lakanud.”
Minister Aaviksoo on selge sõnaga mees ja nagu tõestab tema varasemgi tegevus näiteks kaitseministrina, kui ta eesmärgi püstitab, siis selle teostumise nimel ka tegutseb.
Mõnelgi juhul võib Eesti haridusmaastiku ümberkorraldamisse suhtumise aluseks olla just Aaviksoo isik, kuid ega ta võta järeldusi tühjalt kohalt. Paljust, millest kõneleb tema, on räägitud varemgi, kuid otsuseid olukorra muutmise kohta pole tehtud.
Ülalviidatud kõnes sõnas minister: “Väidan, et probleem pole teadmises, mida oleks vaja teha, probleem on suutlikkuses otsustes kokkuleppele jõuda. Ja kahjuks on tõsi, nagu, muide, üleküpsenud otsuste korral alati, et need ei pruugi kõigile meelt mööda olla.” Aaviksoo lisas loosunglikud (tema enda määratlus) eesmärgid: ”Igast gümnaasiumist hea haridus!” ja ”Õpetajaamet on tervik!”. Ei ole ju neis mõtetes midagi valet või ebaloogilist ja kardetavasti peab paika isegi hariduses valitseva kolhoosikorra igikestvusest kõnelemine.
Eesmärke, ükskõik kui õilsaid, on püstitatud ajast aega – kogu poliitika põhineb sihtide seadmisel, kui aus olla –, aga kahjuks kerkib aeg-ajalt esile mõni inimene, poliitilises mõttes agar suitsiidikalduvustega sõge, kes võtab kätte ja hakkab eesmärkide saavutamise nimel tegutsema.
Niipea kui üldsõnaliselt haridusvõrgu korraldamisest kõnelemisele hakkavad järgnema teod, on kuri karjas. Aaviksoo on Delfile öelnud, et koolivõrgu korrastamise tulemusel jääb 2020. aastaks Eestisse alles umbes 50 kuni 100 keskkooli ja gümnaasiumi.
Samuti sünnivad eesootavate reformide tulemusena gümnaasiumid, kus on vähemalt kolm paralleelklassi ehk ligemale 252 õpilast, kuid näiteks Pärnus koondavad gümnaasiumid tulevikus 540 õpilase ümber.
Suur osa konkreetsetest kavadest on veel lahtised, kuid muutused tulevad ja tekitavad tublisti paksu verd juba praegu, nagu võis lugeda eilsest Postimehest. Pärnumaal, kus samuti koolivõrgu ümberkorraldused alanud, tasub silmas pidada, et samad mured on kõikjal Eestis. Kuidas seal Bel Kaufmani suurepärases kooliromaanis “Allakäigutrepist üles” seisiski: raskused on selleks, et neid ületada.