/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
Eile toimus riigikogus riiklikult olulise küsimusena arutelu põhiõiguste ja vabaduste riivete üle Eestis ning kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri olukorra analüüs. Algataja oli vastavalt erakonna juhatuse otsusele riigikogu keskfraktsioon.
Juhtkiri: Kas Eesti on õigusriik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale kolme 20minutise ettekande keskfraktsiooni esimehelt Kadri Simsonilt, Tallinna abilinnapealt Kalle Klandorfilt ja vandeadvokaat Leon Glikmanilt oli Keskerakonnal rahvaesindajatele ette valmistatud 22-leheküljeline memorandum.
Võiks muidugi ilkuda, et kes muu kui Keskerakond pidi sellise arutelu algatama. Eks ikka see, keda teema kõige rohkem pigistab.
Erapooletu arvamuse kujundamiseks oleks mõistlik lugeda riigikogu eilse istungi stenogrammi ja esitada endale tuntud headuses küsimus “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?”. Kus 444 383 kodanikku ehk 56 protsenti on kantud karistusregistrisse.
Simson tegi ettepaneku korrigeerida kohtunike julgeoleku kontrolli, täpsustada kaitsepolitsei liialt laialivalguvat pädevust, samuti riigivastutuse seadust. Üsna märkimisväärse osa ettekandest pühendas Pärnumaalt valitud rahvaesindaja vandekohtu institutsiooni loomise vajadusele, mis aitaks lõpetada jutud kallutatud jõududest.
Kalle Klandorf kritiseeris menetlustähtaegade puudumist, mille tõttu võib isiku tegevust uurida lõpmatuseni.
Õigusekspert Leon Glikman nimetas meie kriminaalmenetluse suurimaks õnnetuseks inkvisitsioonilist kohtueelset uurimist ja jälitustegevust. Staažika vandeadvokaadi jutust selgub, et Eesti õigussüsteem on kohati päris vildakile vajunud ja osaliselt sellisena üles ehitatudki. Vajadus muudatuste järele on ilmne. Ent niipea neid ei tule, sest võimuliidu arvates on kõik parimas korras. Kulud kannab niikuinii Eesti maksumaksja.