Käisin Fortumi iga-aastasel koolitusel. Igati tänuväärne ettevõtmine, saab üht-teist kasulikku teada. Seekord sooja hinnast.
Soojahinnatõusu põhjustest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind pani imestama sooja hinna tõus, kuigi koostootmisjaamaga peaks see hoopis langema. Tuli välja huvitav fakt: sooja hinda ei vaadeldagi koos elektritootmisega, vaid täiesti iseseisvalt ja see annab monopolile hea manööverdamisruumi.
Põhjamaades on tööjõud kordades kallim, ettevõtte kasum 25 protsenti ja soe odavam kui Eestis, kus tööjõukulud on madalad ja ettevõtte kasum võib olla ainult kaheksa protsenti. Kuidas on see võimalik, eriti rõhutades, et alla 12 protsendi kasumit saades väliskapital Eestisse ei tule?
Väga lihtsalt. Eestis koostootmisjaama amortisatsioon pannakse sooja hinna sisse (ligi 70 protsenti sooja hinnast moodustab koostootmisjaama amortisatsioon), samuti kõik tööjõukulud, sooja hind kerkibki ja kasum tuleb vaevalt kaheksa protsenti.
Ettevõtte tegelik kasum tuleb elektri hinnast, kus kulusid peaaegu polegi (hoone amortisatsioonikulud on üliväikesed, sest need on sooja hinnas) ja kasum võib olla kas või 1000 protsenti. Ettevõtja seisukohalt igati hea, nii tekivadki miljardärid. Selge see, et ettevõtja tulebki kasumit teenima ja mida rohkem tarbija (riik) end pügada laseb, seda atraktiivsem see riik on.
Mind panevad imestama meie tarbijakaitse- ja konkurentsiamet, mis nii lihtsat skeemi läbi ei näe või ei tahagi näha ning lubavad kehtestada ülikõrgeid hindu seal, kus konkurentsi pole ja tarbija ei saa teenusepakkujat valida.
Minu meelest on omaette tobeduse näide hoone hinna leidmine, kus tegelikke kulusid üldse ei arvestata, vaid võetakse kolm hinnapakkumist, mis on alati kõrgemad reaalsest hinnast, eriti tänavu, kui ehitajatel on tööd üle pea.
Ma olen kindel, et Fortumi 45 võimsusühikuga koostootmisjaam maksis 2008. aastal vähem kui 35 võimsusühikuga katlamaja sel aastal. Põhjamaades lähtutakse reaalsetest kuludest, jagatakse amortisatsioon ja tööjõukulud vastavalt tootmise osale ja 25protsendine kasum, mis on väga kõrge, hoiab hinnad madalamad kui Eestis, sest neil on elektritootmise kasumgi 25 protsenti.
Meie valitsus räägib viie rikkama riigi sekka jõudmisest, tegelikult jääme viie vaesema riigi seisusesse, sest kogu meie teenitud kasum viiakse riigist üht- või teistpidi välja. Nagu soojatootmisel lastakse teistelgi elualadel välismaistel monopolidel teenida hiigelkasumeid ja need Eestist ära viia. Me ei jõua niimoodi kunagi Põhjamaade tasemele: nad arenevad meie kasumi arvelt jõudsalt.
Valitsus näib uhkegi olevat selle üle, et laseb meid pügada. Me võime siin hakata arvude üle vaidlema, kuid see ei muuda asja sisu, sest tarbijakaitse- ja konkurentsiamet ei täida oma ülesandeid ning käsitledes koostootmisjaamu katlamajadena, lasevad nad monopolidel teenida hiigelkasumeid tööinimeste ja pensionäride – nemad kortermajades ju elavadki – arvelt.
Sellised mõtted tekkisid, kuulates seletust soojahinnatõusu põhjuste kohta. Üks õli ja maagaasiga köetav katlamaja suudab soojust toota 26 protsenti odavamalt kui hakkpuidu- ja turbaküttel koostootmisjaam. Paradoks.