Pärnu rahvatantsijad Kanadat avastamas

Eaglewood Folk Festivalil üllatasime pealtvaatajaid nende jaoks millegi erilisega - tantsudega seitsme maa ja mere tagant. Foto: Kadi Pärna

Pärnu rahvatantsurühmad Kirmas ja Kajakas käisid augusti lõpul Kanadas Torontos ja Ontario provintsis, et tantsida koos sealsete eestlastega Eesti rahvatantsu ja õppida tundma seda mitmekesist, aga samal ajal Eestiga sarnast maad.

Toronto asetseb umbes samadel laiuskraadidel kui Itaalia. Augusti viimasel dekaadil valitses seal kuum suveilm, sooja oli 25–30 kraadi ning linna ääres suva Ontario järve kaldapealsel võis end päikesepruuniks põletada. Võtsime endale mitu päeva, et end järverannal praadida, selmet linnas muuseume külastada. Kuna tegu ei olnud puhkusereisiga, pidime end õhtuks punetavatena rannalt üles ajama ja minema Eesti majja tantsuproovi. Kokku oli meil Kanadas neli esinemist, üks vahvam kui teine.

Väga südamlik oli kontsert Torontos puhke- ja põetuskodus Ehatare. Ehatare on eestlaste loodud hooldekodu, kus vananevad eestlased leiavad mõnusa äraolemise. Hoolealuste keskmine vanus on 92, hoolealuseid 130 ja ootelehel 400 eestlast. Hooldekodu on mugav ja õdus ning Ontario provintsi tervishoiuministeerium on toonud Ehataret teistele heaks eeskujuks.

Igatahes särasid saalis olnute silmad kogu meie esinemise aja ja hilisemas vestluses kiideti meie tantsu väga. Kõige omapärasemalt tunnustas meid vanadaam, kes nooruses olevat kokku puutunud Estonia teatriga. Tema alustas tõredalt: „See ei olnud mingi rahvatants!“ Jäime ehmatavalt kuulama, mis nüüd edasi saab: kas Kanada viisakus siin majas ei kehti? Aga proua jätkas: „See oli tõeline tantsuetendus!“ Vestlus eesti vanaprouadega ei tahtnud lõppeda ja meile pakuti einet Rootsi lauas, kus ei puudunud ehe Eesti sült. Tundsime end väga koduselt.

Maailm on väike

Toronto asub peaaegu teisel pool maakera. Kui suur on tõenäosus kohata siin pärnakaid? Igatahes meie tantsija Kaie sattus keset Toronto tänavat kokku tuttavatega kodulinnast. Rahvatantsulaagris osales Lea Šotimaalt, kellega Kirmase tantsijad on kunagi Ungaris tantsureisil käinud.

Maailma väikeseks muutumist näitab seegi, et Hiiumaalt pärit prouad, kes lõbusas tujus meie etendust Ehatares jälgisid, sõitsid 1949. aastal Rootsist purjelaevaga Kanadasse, olles mereteel kaks kuud. Meie lend Helsingist Torontosse võttis aega kaheksa ja pool tundi ja me julgesime kurta, et lend võtab palju aega! Tagasilend ida suunas kestis tänu maakera pöörlemisele tunni võrra vähemgi.

Eaglewood Folk Festival

Torontost poolteise tunni tee kaugusele Eaglewoodi jõudsime filmidest tuttava kollase koolibussiga. Imelik tundub, et Kanadas ei kiputa vahemaid mõõtma miilides ega kilomeetrites, vaid ajaühikutes. Ehatare asub Eesti majast 30 minuti, kesklinn 20 minuti ja Niagara juga tunni kaugusel.

Viitadel on kaugus siiski kilomeetrites. Peale selle on Toronto linna tänavad, metroo- ja trammiliinid üldjuhul kas ida-lääne- või põhja-lõunasuunalised.

Nii et jah, poolteisetunnise põhja poole sõidu kaugusel Georgina linna lähedal toimus augusti neljandal nädalavahetusel Eaglewood Folk Festival, kuhu meidki oli osalema palutud.

Esinejate nimekirja uurides selgus, et tegu on peamiselt muusikafestivaliga, kus üles astuvad pärimusmuusikud, kelle muusikas leidub jazz’i ja bluusi sugemeidki. Kartsime, et tegu on kunagiste hipide kogunemiskohaga, kus nad põõsa taga magusalõhnalist suitsu teevad, kuid meie kartused ei olnud loodud täituma.

See oli suurepärane muusikafestival, kolme lavaga täielikult muusikale ja heale äraolemisele pühendatud kolmepäevane üritus. Midagi samalaadset nagu meie Viljandi folk, kui pealtvaatajate arvu kümme korda vähendada, kustutada pildilt alkoholiletid ja purjus kodanikud.

Territooriumil alkoholimüüki ei toimu, vastavalt festivali reeglitele on vägijookide tarbimine avalikult keelatud, suitsetaminegi on aksepteeritav ainult eemal kaaskondsetest.

Üritus oli mõeldud kogu perele, lastega tegeldi eraldi: nad valmistasid pille, maske ja näomaalinguid, õppisid laule ja festivali viimane päev lõppes laste maskiparaadiga läbi festivaliala, mängiti omavalmistatud pille ja lauldi ühiselt pealaval. Oleks tahtnud koos nendega lõbutseda!

Olime festivali ainuke tantsutrupp, seda rõhutas meie saatja, kohaliku Kungla rühma esindaja Taimi meie esinemist sisse juhatadeski.

Pealtvaatajate nägudelt oli hästi näha, et midagi sellist nagu Eesti rahvatants suudab köita ja kaasa elama panna inimesi, kellel Eestist ja veel vähem sealsest tantsust mingit ettekujutust pole. Eriti jäid esinemisplatsi servalt meelde mustanahalised naised, kes meie meeste ette kantud „Õllejenka“ ja „Korsaaride peo“ ajal lõkerdasid naerda, nii et silmad märjad.

Sellisele festivalile tahaks kunagi tagasi minna, pealtvaatajana.

Peaesinemine Eesti majas

Meie tähtsaim ja pidulikem kontsert toimus Toronto Eesti majas. Saalis valgete linadega laudade taga võttis istet sadakond väliseestlast, ootusärevus silmis. Teadsime, et saalis istub enamik kohaliku rahvatantsurühma Kungla praegusi tantsijaid ja palju neid, kes kunagi nooruses on samuti rahvatantsuga tegelnud.

Meie kava oli pikem kui kunagi varem: kahetunnine. Jagasime tantsude aja ära selleks ajaks Tallinnast Torontosse jõudnud Sõlekesega.

Suurejoonelisel kontserdil esinesid Sõlekese väike rühm Liina Lillipuu juhendamisel ning Kajakas ja Kirmas ühise rühmana meie tantsujuhendaja Raivo Ermi juhtimisel. Kogu kontserdi üldjuht oli Kajaka kunstiline juht Rita Mändla.

Sõleke esitas nooruslikke rahvatantsul põhinevaid, peamiselt oma juhi Ene Jakobsoni loodud autoritantse. Eriti jäid meelde tüdrukute pikad lehvivad juuksed ja poiste hüpped, särts ja nooruslikkus.

Meie Kajaka/Kirmase ühisrühm esitas mitmeid folkloorseid seatud tantsud, samuti rahvatantsule tuginevaid eri autorite tantse, sealhulgas Raivo Ermi ja Kajaka tantsija-juhendaja Roland Landingu looduid. Pidulik õhkkond tekitas väga hea tunde, oli näha, et meie esinemisest hoolitakse, et meid on oodatud ja meie tantsud meeldivad.

Kontserdi lõpetas “Tuljak”, tants, milleta Kanadas ei lõpe ilmselt ükski rahvatantsuetendus. “Tuljak” tundus olevat seal kaugel maal palju tähtsamgi tants kui meil siin Eestis. Kohalikud Kungla tantsijad ei pidanud lõpuks enam pingele vastu ja tulid koos meiega tantsuringi, et ühiselt “Tuljakut” keerutada. Emotsioonid olid laes ja tantsu lõpuks kostis vägev aplaus.

Esinejate emotsioonid peegeldusid nende säravates silmades ja rahulolevatel nägudel: kontsert läks korda nii tantsijate, juhendajate kui pealtvaatajate arvates.

Eestlaste lastelaager Jõekäärul

Meie reisi lõppeesmärk oli osalemine Põhja-Ameerika eestlaste rahvatantsulaagris RAKS, mis toimus eestlaste laste suvelaagris Jõekäärul. See asub Torontost tunniajase sõidu kaugusel Udora linna serval. 50 aastat tagasi ostsid eestlased farmi, istutasid põllud metsa täis ja rajasid endale ja lastele puhkamiseks laagriala ja peale selle eestlaste suvilarajooni. See on kui Eesti oaas keset Kanadat, kus looduses domineerivad kased, kuused, saared ja voolab ojake. Piirkonna tänavanimed on ametlikult eestipärased: Eesti maantee, Ümera avenüü, Kalevi tee. Hooned on enamikus ehitatud heategevuse korras ja laager töötab juunist augustini laste- ja võrkpallilaagrina. Samuti toimuvad seal mitmesugused rohkem ja vähem pidulikud üritused, nagu näiteks rahvatantsulaager.

Paljud kohalikud eestlased on Jõekäärul lastelaagris osalenud aastaid ja toonud sinna oma lapsedki. Majad on askeetlikud, magamine naridel ja pesemine õues kraani all. Tänapäevast lohutust pakuvad küll välibassein ja saun, kus kõik mugavused olemas.

RAKS

Rahvatantsulaager RAKS toimus neljapäevase üritusena ja sellel osales üle 70 rahvatantsija Põhja-Ameerikast ja Euroopast, sealhulgas Eestist.

Kolme päeva jooksul õppisime ja harjutasime rahvatantse, suhtlesime ja lõime sõprussuhteid, mängisime metsamängu, päevitasime ja õhtul veel kord tantsisime. Nii Eestist kui Põhja-Ameerikast pärit õpetajad näitasid ette uusi tantse, laagri kulminatsioon oli ühine rahvatantsupidu ligi 100 pealtvaatajale, kus me laagris õpitud tantsud ühiselt ja pidulikult ette tantsisime.

Mis sõna “RAKS” tähendab, ei osanud keegi täpselt öelda, aga kindel on, et vahva oli RAKSu minna ja RAKSus olla ja üks korralik RAKS rahvatantsijale meeldib.

Reisi kokkuvõttena on hea teada, et kuskil teisel pool maailma elavad inimesed, kes räägivad eesti keelt, lehvitavad sinimustvalget ja tantsivad Eesti rahvatantse. Leidsime, et ajame ühte Eesti asja, ja tekkis tunne, et Kodu-Eestiski peaksime eestluse säilitamisse senisest tõsisemalt suhtuma.

Täname südamest kõiki oma võõrustajaid ja rahvatantsuseltsi Kungla ja jääme ootama järgmisi rahvatantsukohtumisi!