Seda tsirkust pole vaja, nagunii otsustab meil kõike president Aleksander Lukašenka. Niimoodi iseloomustas oma suhtumist parlamendivalimistesse mitu muidu päris riigitruud valgevenelast, kellega Minskis jutuotsale sain.
Demokraatia, valimised ja elu Lukašenka Valgevenes
28. september 2012, 09:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõepoolest, oodata demokraatlikele põhimõtetele vastavaid parlamendivalimisi riigis, mida juba 18. aastat järjest juhib isevalitseja õigustega president, olnuks liiast.
Seetõttu polnudki imeks pandav, et OSCE ei tunnistanud seekordseid valimisi Valgevenes taas vabadeks ega rahvusvahelistele standarditele vastavateks.
Protsent öeldakse
Aga ikkagi. Juba selle aasta juunis määras Valgevene president Lukašenka, et järgmised parlamendivalimised toimuvad 23. septembril. Valitakse kaheastmelise parlamendi alamkoja 110 liiget neljaks aastaks.
Võrreldes varasema ajaga, tegi president valimiskampaanias järeleandmisi ja lubas kõigile kandideerijaile viis minutit enesetutvustuseks ja poliitiliste seisukohtade väljaütlemiseks riigitelevisioonis. Ja seda peaaegu tsenseerimata.
Kuigi seda me veel ei tea, mis juhtub nendega, kes seda aega riigipea ja poliitilise korra vastu kasutasid. Igatahes loobus enamik opositsiooni esindajaid valimistel osalemast või võttis oma kandidatuuri vahetult enne valimisi maha. Väikesi tänavareklaame, mis kutsusid üles mõne kindla kandidaadi poolt hääletama, võis avalikes kohtades siiski näha.
Suurimaks võltsimiseks pidasime kolleegidega OSCEst Valgevene ametlikku teadaannet, et valimistel osales 74,3 protsenti valijatest. Vaatlejana külastasin üle kümne valimisjaoskonna. Nägin seal väheseid valijaid oma kodanikukohust täitmas.
Minu terava keelega kaasvaatleja Juku-Kalle Raid ütles otsekoheselt, et valimisjaoskondades oli vaikne nagu surnuaial. Kui tund aega enne sulgemist oli ühes valimisjaoskondadest nimekirja järgi käinud vaid 40 protsenti valijatest, küsisin sekretärilt, milliseks see lõplik osalusprotsent võib neil jääda. “Nagu öeldakse,” vastas ta ausalt ja näitas näpuga ülespoole.
Muuseas, kui valimistest osavõtt oleks ametlikult jäänud alla 51 protsendi, tulnuks riigis välja kuulutada kordusvalimised ja see olnuks ikka väga häbistav.
Nõrk opositsioon
Valgevene KGB on praegugi väga kardetav struktuur. Ilmselt suuresti nende ja kohtute ühistöö tõttu on opositsioon seal maal suhteliselt laialivalguv ja karismaatiliste liidriteta.
Kui veidigi asjalikum opositsionäär poliitilises mõttes pead tõstab, pannakse ta pikema jututa trellide taha. Ega president siis ometi endale konkurendi tekkimisest ole huvitatud! Seetõttu ongi Valgevenes paljuski tegemist dissidentidega, kes küll eitavad kehtivat riigikorda ja soovivad ise võimule tulla, kuid on omavahel riidu aetud. Neil pole tõsiselt võetavat ega enamikule rahvast sobivat tegevuskava.
Rahvusvahelised analüütikud arvestavad, et toetus opositsioonile tervikuna kõigub Valgevenes umbes kuuest 12 protsendini. Võimul presidenti toetab aga arvestuslikult üle 60 protsendi elanikest. Kas hirmust, harjumusest või omakasust, on iseküsimus.
Valimisjaoskondades näidati meile nii mõnelgi korral uhkusega kooli, kultuurimaja või kirikut, mille ehitamiseks olevat president isiklikult raha andnud.
Kuigi rahaliselt on Valgevene kaunis kehvas seisus. Venemaa ja Rahvusvahelise valuutafondi abita oleks riik vist juba ammu eelarvega kollapsis. Valgevene rubla on viimasel ajal kaks korda devalveeritud, nii et inimeste ostujõud on tuntavalt langenud.
Üldine hinnatase on Eesti omast ainult mõnevõrra madalam, välja arvatud poole odavam bensiin. Samal ajal jääb neil paljude töötajate, näiteks õpetajate, müüjate, autojuhtide palgatase vaid 200 euro kanti. Seetõttu ongi linlaste hulgas väga populaarsed aia- või põllulapikesed maal sugulaste juures, et vähemalt paprika, porgand ja kartul omast käest võtta oleksid.
Üle poole valgevenelastest töötab riigiettevõtetes, -asutustes või maal kolhoosides. Nad ise seletasid meile, et palk ja sissetulek on kaks eri asja. Näiteks arst saab lisa teenida patsiendile meelehea eest haiguslehte välja andes, lihakombinaadi töötaja võib töölt tulles hõlma all välja tuua mõne vorstilati, mida sõprade-sugulastega jagada. Torumees üritab päeval seanahka vedada, et siis õhtul seda hoogsamalt haltuurale pihta anda.
Nägin oma silmaga, kuidas tunkedes mehed lõuna ajal kõrval asunud ehitusplatsilt poodi tulid ja toidukraami juurde mõne viinapudeli ostsid.
Karm kord
Analüütikud arvavad ometi, et korruptsioon tervikuna on Valgevenes märksa väiksem ja ehk läbipaistvamgi kui Venemaal või Ukrainas. Tänavakuritegevuski on madal, sest miilitsat, kes selliste asjade puhul nalja ei mõista, kardetakse päris palju. Rääkisin ajakirjanikuga, kelle sõnade kohaselt pole meediapublikatsioonide kommenteerimine internetis Valgevenes keelatud.
Siiski tuleb sealsel anonüümsel kommijal alati arvestada võimalusega, et äkki kõlab paari päeva pärast koputus koduuksele ja vormis – veel hullem kui erarõivais – mehed paluvad viisakalt kaasa tulla vestlusele.
Kui kaua see jutuajamine vältab, pole reglementeeritud. Võibolla viis tundi või viis päeva, aga võib-olla viis aastat. Ning amnestiat pole oodata, kuigi armuandmispalve presidendile saab esitada.
Üldiselt on valgevenelased inimestena võõraste vastu lahke ja sõbralik rahvas. Eestlastest peavad nad lugu, Venemaa venelastest ehk vähem, sest naabritega on ju alati mingi kana kitkuda.
Muuseas, Eesti ametlik kaubavahetus Valgevenega on märksa mahukam kui näiteks Ukrainaga, sest ega siis ühe diktaatorliku presidendi pärast saa inimestele tööd ja leiba keelata. Liiati kui sealne kaup, olgu selleks toiduained, traktorid, veoautod või külmkapid oma hinna ja kvaliteedi suhtega meile kenasti sobivad.
Kui Tallinna lennujaamas jalad jälle maha sain, tundsin, nagu oleksin ajamasinaga teinud kentsaka, aga samal ajal hirmutava ekskursiooni aastakümnete taha. Eestis on ikka hea elada, mõtlesin.