/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Ma ei ole elus kohanud olukorda, kus tarku inimesi on lastud kasutult seista. Ikka on neid kusagil vaja, sest nendes olev väärtus paistab kaugele. Nagu rahatähed ei vedele maas, nii on nende valgustatud hingedega, neid ei lendle nagu puulehti, vaid neid tuleb otsida ja selle eest head hinda maksta.
Kui me aga räägime ühiskonna tasandist, siis ühel väikesel riigil on iga inimene kullaväärtuses. Et temast midagi head tuleks, peab tublisti pingutama. Aga sellel on mitmekordne tasu, sest targa inimesega ei ole võimalik manipuleerida ja ta teab, mis on tõelised väärtused. Kas see ei ole tee, mida pidi peaks rahvana käima, et mitte hukkuda või kaduda? Kas ei ole meie kohustus säilitada oma järglastele maalapp, mille peal käia, nagu seda on teinud meie heaks esivanemad?
Meil on tekkinud põlvkond noori, kellest on saanud head ja tugevad spetsialistid, kuid nad ei julge riskida ettevõtlusega. Põhjuseks on suured laenu- ja liisingukoormused, mis äri kõrbemise puhul võivad viia inimeste elud kaosesse. Seetõttu hoitakse kinni sellest, mis on, et tagada sissetulekute stabiilsus. Arengupidur aga avaldab otsest mõju ühiskonna elulistele protsessidele.
Millegipärast oma põhialustel asjad liikuma pandud täiesti vastupidises suunas. Kui räägitakse hariduse kättesaadavamaks tegemisest, kohtab jälle funktsionääre, kes pareerivad lausega, et haridus on individuaalne hüve. See väljend on oma olemuselt tühi ja jabur.
Tunnistan, et ei ma kujuta seda ette, kui neid saadud teadmisi tuleb kasutada ühiskonna hüvanguks. Või pean ma neid kasutama kusagil mujal? Aga kus siis? Miks ma peaksin lähenema haridusele individuaalselt, kui plaanin seda kasutada edaspidi elu edendamiseks oma ühiskonnas? Teisalt räägivad meie kõrged ametnikud hariduse olulisusest. Kus siin tõde asub? Sisuliselt see eeltoodud vastuoluline mõte “hariduse individuaalsusest” on neoliberaalne loosung, mida igal pool rõhutatakse. Meie riigis on ta kohandatud liberaalse majanduspoliitika mõiste alla.
Pealegi on selline lähenemisviis vastuolus kõigi meie ootustega. Kui meie ühiskond ei mõtle hariduse toetamisele, siis kust see individuaalses korras tulema hakkab? Olen nõus, et tasuta hariduselgi on oma varjupooled, kuid kas see kaalub üles meie ühiskonna vajaduse?