Eelmine sajand kuulus demokraatia triumfile ja nii kuulub 21. sajand loodetavasti täielikult demokraatiale ja turumajandusele. Ometi on Eestis arutlusel jäätmeseaduse muutmine nii, et soosingusse tõuseks monopoolne munitsipaalettevõtlus.
Agu Remmelg: Riiklik prügimaffia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimalik seadusemuudatus lubaks omavalitsustel jäätmeveo konkursi vaidlustamise korral elanike teenindamise üle võtta ning seda konkursiväliselt ja reguleerimata hindadega. Väidetavalt küll ajutiselt. On selge, et 2004. aastal vastuvõetud jäätmeseadus on vananenud ega vasta praegusele olukorrale, kuid kas peaksime oma ühiskonnakorralduses liikuma tagasi?
Omavalitsusfirma konkursiväliselt ja reguleerimata hindadega teenindamine tuletab paratamatult meelde eriautobaasi erastamise aega, kus linnafirma autojuhid tegelesid haltuuraga ja linnaettevõtte juhid klientide väljakantimisega selleks loodud puukfirmasse. Samuti tekib paralleel nüüdse Pärnu linna munitsipaalprügimäega, mis tuli turule suure kära ja soodsate hindade lubadustega.
Praeguseks on Paikres aga korduvalt hindu tõstetud ning mõnes osas isegi kõrgemale kui teistes samasugustes prügilates. Selle valguses tundub mulle kahtlane, et mitte öelda populistlik, kui Pärnu abilinnapea leiab, et seesama munitsipaalprügimägi võiks turule tulla jäätmeveo alal, sest “nii suudetaks pakkuda tarbijale senisest umbes paar korda soodsamat hinda“, nagu kirjutas Pärnu abilinnapea Simmo Saar 11. märtsi Pärnu Postimehes.
Eriti kummastav on, et ettevõtluse taasriigistamine võetakse jutuks säästuajal, mil stabiilsus ning eraettevõtluses investeeringute tegemine peaks eriti hästi kindlustatud ja läbi mõeldud olema.
Meie väikesed omavalitsusüksused ei saa endale pandud kohustusega korraldada ning hallata jäätmeveokonkursse hakkama. Puudub pädevus. Väljakuulutatud konkursitingimused on üksteisele vastukäivad või lausa ebapädevad ning seadusvastased. Neist ei suuda omavalitsus ise töö käigus kinni pidada, haldusüksused jätavad oma kohustused jäätmevedaja kaela.
Muuseas, Pärnu linn sai just kohtus lüüa. Kohus juhtis tähelepanu linna ebapädevustele konkursi korraldamisel. Nii juhtubki, et üks või teine pool vaidlustab hanke.
On mõistetav, et omavalitsustele on jäätmeveo korraldamine ebameeldiv kohustus, sest selle käivitamisel tuleb kõik kinnisvaraomanikud süsteemiga kohustuslikult liita ning panna kõik süsteemi järgima. Inimeste sundimine millekski (uueks) vähendab aga poliitikute populaarsust ja sellega ei taheta tegelda, kuid selline suhtumine viib meid Napolisse: Napoli prügiskandaali suurim põhjus on sealse munitsipaalvõimu saamatus. Nii seal kui siin on kannataja tavaline elanik, prügitekitaja.
Prügimajandus tundub olevat must kuld. Ehk võimalus kiiresti ja kergelt, mis siis, et natuke räpaselt raha teenida. On tekkinud hinnang, nagu lõikaks jäätmekäitleja taaskasutatavate materjalide pealt kõrilõikajalikku kasumit ning sunniks inimesi enda heaks prügi sortides orjatööd tegema. Tõsi on, et materjali müügist saadav hind ei kata ära isegi transpordikulu.
Omavalitsused korraldavad kõikvõimalikke avalikke hankeid. Needki ebaõnnestuvad vahel ja kaevatakse kohtusse. Huvitav, kas mõnel omavalitsusel on tekkinud mõte luua munitsipaalehitusettevõte ning leida sellele tööd ilma konkurssideta? Või on ainult jäätmekäitlemine must kuld, mille päästaks natsionaliseerimine?
Eesti jäätmeveosüsteem ei ole tööle hakanud. Probleeme on palju: korraldatavad konkursid toimuvad vähempakkumise põhimõttel, süsteem ei motiveeri inimest sortima, seega on teenuse kvaliteet pärsitud.
Minu hinnangul ei ole lahendus prügi- või niisama hästi näiteks ehitus- või toitlustusteenuse riigistamine. Lahendus, mis leevendaks mitu probleemi, sealhulgas jäätmekäitlussüsteemi kitsaskohti, oleks kiire ja tõhus haldusreform. See looks aluse tugevale haldussuutlikkusele, mis oleks toeks eraettevõtlusesse ja sellega turumajandusse investeerimisel.