Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/09/10/12547236t1h432d.jpg)
/nginx/o/2009/03/26/153843t1h57a1.jpg)
14. märtsi Pärnu Postimehes ilmus lugu kunagise Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaa majast Rüütli tänava alguses (”Siiman-Siinmaa meeste elu ja saatus kahel kontinendil“ ja ”Olev Siinmaa bareljeef ootab paremat aega“, PP 14.03.09), kus muu hulgas puudutati Siinmaa bareljeefi, mis majalt kõrvaldatud. Lugu lõppes nõnda: „Mis asjaoludel ”kodanliku linnaarhitekti“ majale nõukogude ajal bareljeef kinnitati, ei õnnestunud esimese hooga välja selgitada. Kui keegi teab bareljeefi lugu täpsemalt, andku toimetusele teada.“
Olin selle bareljeefi tegemise ja paigaldamise üks algatajaid ja korraldaja, seetõttu tean lugu täpselt. Töötasin tollal Pärnu linna peakunstnikuna ning olin arhitektide liidu Pärnu osakonna aktiivne liige.
Kogu loo algpõhjus oli ilmselt minu huvi Eesti uuema arhitektuuriloo vastu, milles Pärnu funktsionalistlikul arhitektuuril on eriline koht. Pärnu funktsionalismi parimad näited rannahoone, Rannahotell, Kooli tänava koolimaja, tema enda elamu on Olev Siinmaa looming. Elasin 1980. aasta kevadest Pärnus ning see süvendas mu huvi Siinmaa loomingu vastu, omakorda tõukas seda tagant arhitekti lähenev 100. sünniaastapäev.
Euroopa, Pärnu linnavalitsus
Olev Siinmaa oli sündinud 31. oktoobril, uue kalendri järgi 12. novembril 1881. Seetõttu hakkasin tasapisi arhiivides tuhnima, otsides materjale tema loomingu kohta. Sellele tööle aitas suuresti kaasa kirjavahetus Olev Siinmaa tollal 93aastase abikaasa Katariina Siinmaaga, kes elas Kanadas.
Lühidalt selle kirjavahetuse tore ja südamlik lugu. Siinmaad olid sõja lõpus „punase katku“ eest Rootsi põgenenud. Selle aja kohta sain Katariina Siinmaa kirjast teada järgmist: „Põgenikelaagrist suunati ta otsekohe Norrköpingi abiarhitektiks. Eratöid ta sääl ei teinud, välja arvatud mõnele sõbrale suvemaja kavandamine. Olev Siinmaa suri 29. märtsil 1948. aastal Norrköpingis Rootsis, matus oli 11. aprillil ja ta tuhastatud põrm puhkab Norrköpingi kalmistul.“
Pärast mehe surma asus Katariina Siinmaa elama Kanadasse. Olin saanud teada proua Siinmaa Kanada aadressi ja kirjutasin talle. Eluaeg on meeles tema esimene kiri minule.
Selle ümbrikul oli minu nimi ja aadress: Euroopa, Pärnu linnavalitsus. Järgmistest kirjadest sain teada, et tema käsi olevat tõrkunud kirjutamast aadressiks Eesti NSV. Mingi ime läbi jõudis kiri, hoolimata sellisest aadressist, pärale. Olin kirjutanud talle, et tunnen huvi Olev Siinmaa loomingu vastu ja oleksin tänulik igasuguse informatsiooni eest, mis temal võib olla.
Selgus, et Katariina Siinmaa oli alles hoidnud oma mehe tööde albumi ja rikkaliku fotokogu Toila Oru lossi sisekujundusest. Hiljem saatis ta mulle koopiad kõigist nendest materjalidest, mis andsid hulga lisateavet Siinmaa loomingu kohta. Meie tihe ja südamlik kirjavahetus kestis Katariina Siinmaa surmani 1984. aasta 13. detsembril.
Tema perekonna kätte jäänud Olev Siinmaa loomingu album jõudis Kanadas elava eesti soost arhitekti Teas Tanneri ja allakirjutanu abil kodumaale tagasi 1996. aastal ning asub nüüd Eesti arhitektuurimuuseumi kogudes.
Siinmaa looming kui Eesti aja sümbol
Kuna materjali Olev Siinmaa loomingu kohta kogunes rohkelt, sealhulgas palju sellist, millest kellelgi enne aimu ei olnud, tekkis mõte teha ulatuslik näitus arhitekti 100. sünniaastapäevaks. Arhitektide liidu Pärnu osakond käis välja sünniaastapäeva seminariga tähistamise idee.
Sellest sai alguse mõnda aega kestnud kaunis traditsioon tähistada meie tuntumate arhitektide 100. sünniaastapäevi seminari ja näitusega. Kahjuks suri see traditsioon välja nõukogude aja lõpus ning vajaks kindlasti elustamist.
Kuna töötasin linna peakunstnikuna, oli mul võimalus oma ametikohta „kuritarvitades“ algatada Siinmaa mälestuse jäädvustamine tema majale paigaldatava mälestustahvliga. Linnajuhid nõustusid sellega ning mälestustahvli tegemise tellis linn skulptor Ekke Välilt.
Siinmaade suguvõsa puudutavast artiklist 14. märtsi Pärnu Postimehes võis lugeda järgmist: „Bruno Siimani arvates võis Rootsi läinud ”kodanliku arhitekti“ bareljeefi asetamine tema kodumaja seinale osutuda võimalikuks seetõttu, et nõukogude otsustajad teadsid Siinmaa tülivahekorrast Saksa võimudega.“
Asjaosalisena võin kinnitada, et Siinmaa bareljeefi paigaldamise taga ei olnud mingeid selliseid motiive, see oli puhtalt Pärnu arhitektide algatus oma väärt kolleegi mälestuse jäädvustamiseks.
Selles artiklis on üks eksituski, mis vajab parandamist. Seal väidetakse, ilmselt Bruno Siimanile tuginedes, et „tegelikult oli Siinmaa Saksamaa ülikoolist saanud sisearhitekti diplomi“.
Mul on olemas Katariina Siinmaalt saadud Olev Siinmaa 1914. aastal Konstanzi tehnikumist saadud arhitektidiplomi koopia. (Sel ajal, enne nime eestistamist 1936. aastal, kandis ta veel Oskar Siimani nime.)
Arvamuse, et Olev Siinmaa oli sisearhitekt, võis tekitada tema ulatuslik mööblilooming. Oli ta ju tuntud Pärnu puusepa poeg, nii et mööblitegemine oli tal veres.
Ilmselt pälvisid bareljeefi panemine ja sünniaastapäeva tähistamine linnavõimu poolehoiu seetõttu, et Siinmaa nimi oli paratamatult tuntud ning avalikkusele ja võimule oli ta ennekõike arhitekt, meister, mitte eestiaegne poliitilise võimu kandja.
Ilmselt arvati, et ühe arhitekti nimi ei toimi Eesti aja sümbolina, kuid ei mõistetud, et tema kavandatud hooned, funktsionalistlik arhitektuur, mida Leo Lapin hiljem valge laevaga samastas, olid meile kõigile kadunud Eesti aja sümboliks.
Nõukogude võim oli paljus äraarvamatu: kunagi ei võinud teada, mis läheb õnneks, mis mitte. Tuli proovida, kuhu maani on võimalik lubatavuse piiri nihutada. Pärnus oli nende piiride nihutamine ilmselt lihtsam. Seekord läks õnneks.
Sinimustvalge parteimaja fuajees
23. ja 24. oktoobril 1981 toimus arhitektide liidu Pärnu osakonna korraldusel Pärnus arhitektuuriseminar, mis oli pühendatud Olev Siinmaa 100. sünniaastapäevale.
Seminar toimus Pärnu parteikomitee saalis, mille fuajees oli avatud Siinmaa loomingu näitus. Ürituse vastu oli suur huvi ja saal oli pungil rahvast täis, põhiliselt arhitekte kogu Eestist, aga ka linnarahvast. Näituse koostasin mina ja seda aitas kujundada disainer Merike Kaunissaare, kellest hiljem sai minu järglane linna peakunstniku ametipostil.
Nimetasin seminari kohta - parteikomiteed seetõttu, et sellega seostus väike intsident. Näituse pildimaterjali hulgas kasutasin palju eestiaegseid fotosid. Nende hulgas oli päris mitu sellist, kus majal lehvis mustvalgel fotolgi selgelt äratuntav Eesti Vabariigi sinimustvalge lipp. Kui keegi valvas parteikomitee töötaja selle avastas, sain kõva peapesu ja käsu fotod näituselt kõrvaldada. Käitusin nii nagu mul sellistel puhkudel tavaks: ütlesin jah-jah ja jätsin käsu täitmata.
Pärast seminari oli näitus pikalt üleval Pärnu muuseumis ja kunstiinstituudis Tallinnas. Koos kõigi nende fotodega.
24. oktoobri hommikul toimus seminari kõige pidulikum sündmus – Olev Siinmaa mälestustahvli avamine tema enda projekteeritud kodumajal. Mälestustahvli avasid linna täitevkomitee aseesimees Endel Laos ja Olev Siinmaa omaaegne kolleeg, kauaaegne Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus.
On häbiväärne, et see eestiaegse linnaarhitekti mälestuseks pandud mälestustahvel pärast Eesti Vabariigi taastamist majalt kadus. 16. märtsi lehes oli juttu, et selle võiks paigaldada kuhugi mujale. See ei sobi mujale, sest on tehtud just Siinmaade majale paigutamiseks, seal on tema õige koht. Loodan väga, et mälestustahvel Pärnu linnavalitsuse ja maja omaniku koostöös oma õigele kohale tagasi tuuakse.