Linda Pedanikul ei ole aega vananeda

Linda Pedaniku päevad on nii tegevusterohked, et tal pole aega vananedagi. Oma roll tema nooruslikkuses on kepikõnnil, mille ta endale kaheksa aasta eest avastas. Foto: Urmas Luik

Üks teisipäevase tavapärase seltsis kepikõndimise lähtepunkte on Pärnu rannahoone esine plats. Kokkulepitud tunnil seal just rahvamurdu ei näe, aga tosina jagu või natuke peale naisi on koos küll.

Päris noori ja pisut eakamaid. Mehi seekord kohal pole.

Kui üks nende seast ehk sel õhtupoolikul endale hõlpu lubab, siis teine on puudu asja pärast, ütlevad naised. Puudu väärt asja pärast, sest on parasjagu teel Austriasse Grossarli, et osaleda kümnendatel kepikõnni maailmameistrivõistlustel.

Ja siis on naistekobaras vanem daam, kelle kohta inglaste hiljutisele uurimusele tuginedes võib väita, et ta on tublisti üle keskea: brittide teadustöö kohaselt võib ilusasse vanadusse jõudnud inimesest rääkida alles seejärel, kui see on puhunud ära sünnipäevatorti ehtivad 70 küünalt.

Kaheksa aastat kõndimist

Linda Pedanikul on see juubel ammu unustatud, sest ta on 87aastane. Jutuks õhtul, kõndimiskepid käes, pambuke seljas ja sära silmas, valmis kohe muuli poole pühkima, kui vaid seltskonda vedav Sirje Soovik selleks käsu annab.

Ega Linda sõnu Sirje suult niisama loe. Just Sirje oli see, kes ta kepikõnni juurde tõi, ainult oli see kümne aasta eest või veel rohkem aega tagasi, ei mäleta enam kumbki.

Lõpuks jõutakse konsensusele, et ju see kaheksa aasta eest juhtus.

Juhtus seda ootamatumalt, et Lindal polnud selleks ajaks, hoolimata hulgast elatud aastatest, olnud vähimatki kokkupuudet spordiga. Ei olnud selleks aega, ütleb ta selle möödavaatamise põhjuseks nüüd.

Ent kaheksa aasta eest hakatuse saanud tervislik hobi kestab siiani. Kord nädalas, kuni jalgealune libedus segama ei hakka: Linda on jäätunud teel kukkudes kaks korda käeluu murdnud.

Aga nädalas korra keppidega sehkendamine olevat just paras koormus, sest suur aed tahab hooldamist ja muidki tegemisi piisab, et kogu aeg liikuda ja askeldada. „Ei ole aega vananeda, sellepärast ei saa arugi, et vanemaks jääd,” arvab Linda oma reipusest.

Tööd ei maksa karta

Ja elueliksiir on seegi, et seletamatutel põhjustel on elu Linda ümber toonud üksnes häid inimesi. Neid, kes igasuguse jututa appi tulevad, kui Linda ootava silmaoperatsiooni järel sõbrakätt toeks vajab. Ehkki ta saaks ise hakkama, nagu ta eluaeg pole ühelegi tööle alla jäänud.

„Tööd ei maksa karta: kes kardab, see kaua ei ela,” teab Linda. „Kes ainult istub ja kurdab, et aega ei ole, see on nõrgake ega oska oma aega jagada. Aega on kõikidel küllalt. Ja vabandusi leiab alati.”

Elu pole Lindale andnud mahti viilida ega vabandada. Kõige vähem siis, kui isa Siberisse viidi, aga põld endiselt harimist ja hein niitmist tahtis.

Seda esimest on Linda olude sunnil teinud koguni kahehobuseadraga, nääpsuke, nagu ta toona oli. Niitmistöö, õieti sellele järgnenu, on tal aga tänini meeles hoopis iseäralise mälupildina. „Niitsime ristikupõllu ja panime heina nagu ikka redelitele kuivama,” elustas Linda kaugeid aegu jutuga. „Siis tuli vallamajast üks kommunist autoga põllule, viis heina minema ja olime kõigest ilma.”

Ümberringi head inimesed

Nüüd, nagu raske elu heastamiseks, on Lindal enda hinnangul kõik olemas. Lapsed kõrgkoolitatud, lapselapsed kasvamas, jätkub tegemisi, millega hakkamasaamiseks päevad mööduvad kui lennates.

Seepärast võib Linda suurustamiseta öelda, et tal pole mahti teleka ees istuda, veel vähem mõnes kohvitoas mokalaata pidada.

Tõsi, Linda jutustab, ja mitte vähe, aga Pärnu mulkide seltsis – “Jah, ma olen mulk, ma ei häbene seda öelda, iga kuu käime koos,” –, kuid kohvikus käija ta pole, kohvi võib koduski juua.

Iseasi on teisipäevaõhtused kõnnitunnid, mis panevad kondid liikuma ja annavad terveks nädalaks energiat.

„Ma ei pea elama luksuselu luksuskorteris,” väidab Linda Pedanik. „Mu ümber on väga head inimesed ja nende najal ma elan: peab olema pidevalt seltskonnas, pidevalt kontaktis, üksi olla ei ole hea.”

Käimiskepid

Pikkus oleneb käija kasvust: ideaalse pikkusega kepp ulatub küünarnukist täisnurkselt kõverdatud käest täpselt maapinnani.

Kõndija pikkus Keppide pikkus

150 cm – 110 cm

160 cm – 115 cm

170 cm – 120 cm

175 cm – 125 cm

180 cm – 130 cm

185 cm – 135 cm

190 cm – 140 cm

On ka reguleeritava pikkusega teleskoopkeppe.

Suuremad üritused, kus saab kepikõndida:

suurjooks ümber Viljandi järve kevadel,

Tartu jooksumaraton kevadel,

SEBi maijooks,

SEBi Tallinna maraton septembris,

Lahemaa käimismaraton augustis,

Paide–Türi rahvajooks sügisel.

Jaansoni kahe silla jooks