Euroopa heaolu alus on koostöö

Villu Känd. Foto: PP

Augusti lõpus kiitis riigikogu oma erakorralisel istungil heaks Eesti ühinemise Euroopa stabiilsusmehhanismiga (lühendatult ESM). Selle vajalikkust on mõistnud kõigi ülejäänud euroriikide parlamendid, mis ESMi asutamise olid juba enne Eestit heaks kiitnud.

Lühidalt ja veidi lihtsustatult öeldes luuakse ESM selleks, et kriis Euroopas lõplikult seljatada ja vältida selle kordumist tulevikus.

Eesti on osa Euroopast

Praktikas seisneb ESMi tegevus abi andmises suurtesse rahalistesse raskustesse sattunud riikidele, et nende probleemid nakkusena mujale ei kanduks. Abi ei võrdu kinkimisega. Vastupidi, tegemist on laenuga, mida antakse jaokaupa ja väga rangetel tingimustel. Põhitingimus on oma rahanduse korrastamine. ESM ise saab raha riikidele laenamiseks seda finantsturgudelt laenates.

Et Eesti on osa Euroopast, on ülejäänud Euroopa riikide mured meiegi omad. Enamgi, väikeriigina on Eesti nendest probleemidest palju haavatavam kui suuremad riigid. Seetõttu on meie riik eluliselt huvitatud kriiside vältimisest Euroopa Liidu mis tahes piirkonnas. Ja muidugi on Eestil endalgi võimalik majanduslike raskuste korral ESMist laenu saada.

Arusaadavalt on ESM tekitanud küsimusi ja kahtlusi, eelkõige just rahasummade tõttu, mida kriisimehhanismist rääkides nimetatakse. Arvestades ESMi keerulist ülesehitust, on need mõistetavad, kuid aeg-ajalt kostev nurin, et Eesti peab eraldama endast rikkamate riikide abistamiseks miljardeid eurosid, on ebakompetentne ja vastutustundetu.

On tõsi, et ESMi liikmesriigid peavad sellesse sissemakse tegema, kuna finantsasutusena on tal oma aktsiakapital. Kuid see raha (Eesti puhul 148,8 miljonit eurot) ei ole kuhugi kadunud. Sissemakstava kapitali paigutab ESM riiklikesse võlakirjadesse ja sellest saadav tulu kuulub liikmesriikidele.

Märksa rohkem on pingeid kruvinud liikmesriikide antud lubadused vajadusel ESMi veel sissemakseid teha, näiteks juhul, kui ESM ei suuda oma võlausaldajate suhtes võetud kohustusi täita või kui see osutub vajalikuks laenuvõime hoidmiseks.

Need summad on tõepoolest suured. Samal ajal rõhutavad eksperdid üksmeelselt, et selliste olukordade tekkimine on äärmiselt ebatõenäoline. Seda põhjusel, et ESMi ülesehitus ja toimimise loogika tagavad laenusaaja makseviivituse korral ESMi enda tagasimaksevõime.

Asjakohane on ESMi võrdlus 1945. aastal loodud Rahvusvahelise valuutafondiga (IMF), millel on 188 liikmesriiki, sealhulgas Eesti. IMF on rahvusvahelise rahasüsteemi stabiilsuse tagamisega tegelev organisatsioon. ESM on sisuliselt euroala IMF. Nende asutuste reeglid ja ülesehitus on analoogsed. IMFil on olnud samasugused riskid, millega ta on aastakümneid edukalt toime tulnud. IMF ei ole kahju kandnud ehk ükski nende väljastatud laen ei ole jäänud tagasi maksmata.

Eesti otsene rahaline väljaminek on seega peaaegu kindlasti ajutine. See ei vähenda meie heaolu. Euroopa ühisesse stabiilsusesse panustades peame tunnistama, et ainuüksi otsest ja tagastamatut abi on EL oma eelarvest meie heaolu tõstmiseks paigutanud mitu korda rohkem ja nõnda jääb see veel paljudeks aastateks.

2000. aastast on Eesti saanud üle 3,5 miljardi euro toetust ELi fondidest, järgmise kaheksa aasta jooksul saame eeldatavasti veel umbes 3,5–4 miljonit eurot. See tähendab 20 aasta vältel abi ligi seitse miljardit eurot, mis on võrreldav järgmise aasta riigieelarvega.

ESM ei ole võluvits, mis kriisi ühel hoobil olematusse pühib, aga see on üks tugev abinõu pikalt vinduvast võlakriisist väljumiseks ja nende vältimiseks tulevikus. Kavas on muidki samme. Nõnda on riigikogu menetluses riikidevaheline leping, millega kohustutakse tugevdama eelarvedistsipliini ehk vältima eelarve puudujääke.

Aluslepingute muutmine

Ometi valitseb ühisraha ja finantssektori tiheda seotuse tõttu euroalal jätkuvalt oht, et panganduskriis kandub ühest riigist teise. Vältimaks seda ja kaitsmaks tavalisi hoiustajaid on vaja senisest tugevamat kontrolli ELi tasandil. Euroopa Komisjon ongi teinud ettepaneku, mille kohaselt Euroopa Keskpangale antakse uued volitused euroala ligikaudu 6000 panga tegevuse järelevalve suhtes.

Teha saab enamatki. Üha rohkem süveneb arusaam, et tööhõive suurendamiseks, kriiside vältimiseks ja kogu Euroopa konkurentsivõime tõstmiseks maailmas on tarvis liikmesriikide praegusest tihedamat koostööd ja suuremat ühtsust.

Euroopa Komisjoni president Manuel Barroso ei peljanud hiljuti peetud kõnes Euroopa Parlamendile oma tulevikuvisioone kirjeldades kasutada väljendit “rahvusriikide föderatsioon”. Muidugi ei pidanud ta silmas ELi muutumist liitriigiks, nagu on USA, Saksa- või Venemaa, sest ükski ELi riik ei soovi Euroopa Ühendriike.