Metssigade arvukus ähvardab kasvada

Ulukiseirega tegelevate teadlaste hinnangu järgi olid mullune talv ja kevad metssigadele sigivuse ja toitumise poolest soodsad, mistap võib nende arvukus ja koos sellega sigatsemine kultuurmaastikel Eestis kasvada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Metssigadele oli mullune talv sigivuse ja toitumise seisukohast soodne. Ulukiseireteadlaste hinnangul ähvardab metsanotsude arvukus pigem kasvada kui kahaneda ehk sigatsemine talumaadel ja maakodude õuedes saab hoogu juurde.

Keskkonnateabe keskuse ulukiseire juhtivspetsialisti Rauno Veeroja sõnade järgi on maakondade jahimeeste esitatud andmed metssigade arvukuse kohta pigem ala- kui ülehinnatud.

“Eestis loovad soodsa pinnase arvukuse sellise alahinnagu tekkeks praeguseks juba iganenud jahimaa korralduskavad, mis näevad ette ulukite lubatava arvukusvahemiku jahipiirkondades,” sõnas Veeroja. “Kuna jahimeestele on ette antud suurulukite populatsiooni maksimaalsed kontrollarvud loendusperioodi lõpuks, pelgavad nad nii mõnelgi pool maakondades esitada etteantuist suuremaid loendusnumbreid.”

Jahimeestel on põhjust peljata, sest kui nad ei saa hakkama suurulukite arvukuse piiramisega oma jahimaadel, võidakse hakata neilt oma jahialal sisse nõudma metsloomade tekitatud kahju põllumajandusmaadele.

Samal ajal pole toimetusel teada ainsatki juhtu, kus kahjutasu oleks reaalselt makstud. Riik on hüvitanud kaitstavate ulukiliikide poolt majapidamistele tekitatud kahju, näiteks on tasutud huntide murtud lammaste eest.

Metssead ei kuulu Eestis kaitstavate ulukite hulka.

Üks hirm jahimeestel siiski on: kui nad ei saa hakkama metsloomade arvukuse piiramisega oma jahialal ehk siis ei käi jahil, võidakse nende jahimaa kasutusleping peatada ja otsida nende asmele jahialtimad kütid.

Vigased loendusandmed

Ulukiseireteadlaste hinnangul paistavad Pärnumaa küttide loendatud ulukite arvandmed korras olevat.

Veeroja tõi hoopis näite Saaremaa jahimeeste ulukiloendusvigade kohta. “Näiteks 2009. aasta kevadeks, enne emiste poegimist, oli jahimeeste hinnangul Saaremaal 1271 metssiga,” rääkis ta. “Aga kohe sellele loendusele järgnenud jahihooajal kütiti seal 3482 metssiga, kellest suurem osa olid täiskasvanud loomad.”

Veeroja arvates oleks õigema pildi saamiseks vaja loendusel ulukite absoluutarvukuse määramiselt üle minna loomade ülelugemisele asustustiheduse alusel. “Võttes aluseks jahimeeste esitatud metssigade loendusnumbrid, oli 2012. aasta talve lõpus metssigade keskmine asustustihedus Eestis 5,7 isendit 1000 hektari jahimaa kohta,” arvutas ta.

Samal ajal arvavad teadlased, et sigade tegelik asustustihedus on suurem. Seda näitavad kärssninade tegevusjäljed metsa all.

Pärnumaal elas jahimeeste hinnangu põhjal 2012. aasta kevadel 2410 metssiga, 180 võrra vähem kui aasta varem. Eestis arvati elavat kokku 22 320 metsanotsut. Nii oli see kevadel.

Kuna mullune talv osutus sigade sigimisele soodsaks ja metssead on suure sigimispotentsiaaliga loomad, siis populatsiooni surve kultuurmaastikele ilmselt kasvab, selmet kahaneda, arvavad teadlased.

Veeroja arvamuse järgi on seakari koos suvel kasvanud põrsastega 40–60 protsenti suurem mullukevadisest.

Sealjuures võivad kuldid hulga põrsaohtu emiseid käesoleval talvel vanemate emiste kõrval tiinestada – see tõotab omakorda tulevakevadist iibe tõusu.

Veeroja pakkus, et Eesti metsades elab praegu, sügisel 30 000 – 40 000 metssiga. Ta ei kohkunud tagasi, kui pakkusin sigade tänavusügiseseks arvuks riigis 50 000 isendit.

Pärnumaalgi on praegusel ajal metsades silkavaid sigu märksa rohkem kui kevadel pakutud 2410 isendit, sest põrsaid üldjuhul ei loendata.

Eestis loetakse metssigade arvukuse kriitiliseks piiriks 3000 isendit.

Kui populatsioon kahaneks mingil põhjusel nii väikeseks, ohustaks see juba kogu liigi püsimajäämist Eesti metsades. Kriitilisest alampiirist on meie metsades täiskasvanud sigu seitse kuni kümme korda rohkem.

Kriitiline ülemine piir on määramata

Eesti jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts ütles, et ulukite arvukuse kriitilise ülempiiri määrab sotsiaalne taluvus.

“See on ühiskondliku kokkuleppe küsimus, kui palju metsloomade tekitatud kahju välja kannatame,” sõnas Korts. “Kahjuks on hakanud ühiskonnas levima vaenulik suhtumine, mille puhul loomades nähakse vaenlasi. Ometi tahaksime ju, et meie looduses valitseks bioloogiline mitmekesisus.”

Samal ajal tunnistas Eesti jahimeeste seltsi tegevjuhtki, et metssigade arvukus on meie metsades kõrge ja põllumajandusele tehtav kahju silmanähtav.

“Oleme teinud ettepaneku, et loodaks fond, kuhu jahimehed koguvad raha, et siis loomade arvukusest tingitud kahju hüvitada. Teisalt on selge, et kui põllumees külvab metsade vahele või peab looduslikel karjamaadel lambaid, tuleb tal arvestada metsloomade ründega. Siin peaks riske hajutama ja jahimeestega kokku leppima, et põllumaid kaitsta.”

Korts ütles, et enamikus maakondades on küttide ja maainimeste koostöö üsna tihe ja hea.

Samal ajal näitavad metssigade küttimisandmed, et jahimeeste surve sigade arvukusele on viimastel aastatel pigem kahanev kui kasvav, kuigi üldtrend näitab viimasel kümnendil tõusu. 2009. aastal kütiti Eestis 20 072 metssiga, aastal 2011 aga 18 159. “Siin mängisid oma osa kaks rasket talve, kui sigade arv metsades vähenes ja küttimine oli raskendatud,” tähendas Korts.

Teadlased on teinud jahimeestele ettepaneku küttida tuleval hooajal senisest rohkem kevadisi põrsaid, koguni pool kütitud loomade arvust, kusjuures täiskasvanud loomadest moodustaksid omakorda poole emised, et vähendada metssigade sigivusvõimet.

Seda enam, et rasked talved (2009–2010) pidurdasid küll mõnevõrra metssigade arvukuse kasvu, kuid põhikari pääses oluliste kadudeta ja on valmis populatsiooni kao kiiresti tasa tegema ja karjade iibe positiivseks pöörama.