/nginx/o/2011/03/25/544976t1h95c1.jpg)
/nginx/o/2012/09/30/1347224t1h139c.jpg)
Keppidega kõndimine on olnud 1930. aastatest murdmaasuusatajate suvine treeninguvorm. Pärast ala laialdast esitlemist 1990. aastate teises pooles levis Nordic Walking kulutulena üle maailma ja kepikõnd kujunes kiiresti suure harrastajate hulgaga tervisespordialaks.
2000. aastal loodi rahvusvaheline kepikõnni liit – INWA (International Nordic Walking Association), millel on rahvuslikud alaliidud 22 riigis, sealhulgas Eestis: 2004. aastal ametlikult registreeritud Eesti kepikõnni liit.
Igapidi kasulik ala
Sportlik kepikõnd on tavalisest käimisest kõike head ja vajalikku säilitav liikumisvorm. Peale alakeha lihaste paneb keppidega käimine tööle õlavöö, ülakeha ja nimmelihased, kepikõndimine on tee kaela- ja nimmevaludest ning radikuliidist vabanemiseks.
Kepikõnd on jõukohane igaühele, sest selle liigutused on lihtsad ja loomulikud. Kepikõnni tehnika on kergesti omandatav. Ka saab kepikõnniga tegelda aasta ringi ja seda alati värskes õhus: metsas, pargis, linnatänavail, maanteel, rannas.
Kepikõnd on sobiv tervisespordiala nii vähetreenitud inimesele kui neile, kes soovivad harjutada suurema koormusega.
Kepikõnd tõstab tavalise käimisega võrreldes energiakulu, märgatavalt suureneb südame löögisagedus, kepikõnd arendab vastupidavust ja parandab hapnikutarbimise võimet kaugelt enam kui harilik käimine.
Ala sobib igaühele
Madala pulsiga harjutada soovijail tuleks seepärast keppidega kõndides olla südame löögisageduse suhtes tähelepanelik: pulssi on soovitav kontrollida pulsikella abil.
Samuti on kõnnikepid hea võimlemisvahend, sest võimaldavad teha enne ja pärast harjutamist venitusharjutusi.
Ehk konspektiivselt: keppidega käimine tõstab energiakulu tavalise käimisega võrreldes kuni 55 protsenti ja südame löögisagedust kuni 17 löögi võrra minutis.
Kepikõnd suurendab hapnikutarbimist hariliku käimisega võrreldes kuni 58 protsenti, parandades seega tuntavalt käija aeroobset vormi, ei koorma liialt põlvi ega muid suuri liigeseid, olles nii sobiv ülekaalulistelegi.
Sportliku treeninguna sobib poolest tunnist kahe tunnini kestev kepikõnd. Eriti tulemuslik on kõndimine vahelduva reljeefiga maastikul: tõusud ja langused pakuvad vaheldust ning mitmekesist koormust lihastele.
Kepikõnnigi puhul sobib koormuse hindamiseks kasutada tervisesportlase kuldreeglit: koormus on paras, kui kõndija suudab liikudes kaaslasega vabalt vestelda.
Kepikõnni tehnikast
Astuda reipalt, mõõdukalt pika sammuga. Rütm on nagu käieski: samal ajal toimivad vastasjalg ja vastaskäsi.
Liikudes hoida õlad all ja selg sirge, vältida kramplikku kehahoidu. Kepid liiguvad külje juurest tahapoole, liigutused on järsud ja kiired.
Kepiots pannakse maha vastasjalaga kohakuti. Käed liiguvad keha lähedal, tõuge kepiga tehakse igal sammul, suunaga võimalikult taha, nii et käsivars oleks täielikult välja sirutatud.
Vältida tuleb suusatamistehnika jäljendamist kepitõugetel ehk seda, et kepiots asetatakse maha kehast ettepoole. Samuti ei maksa käsi keppidega sirutada kehast kaugele.
Maailma käimispäevad 2012
Selgi aastal kutsub Maailma sport kõigile assotsiatsioon (TAFISA, Trim and Fitness Sport for All Association) tervisesportlasi maailma käimispäevadele, mis traditsiooniliselt toimuvad oktoobri esimesel nädalavahetusel ehk 6.–7. oktoobril.
Eestis tähistatakse neid päevi neljandat korda: Saare-, Tartu-, Rapla-, Lääne-, Valga-, Viru-, Viljandi- ja Järvamaal, paraku mitte Pärnumaal.
Siinsetele kepikõndijatele lähimad üritused korraldatakse Järvamaal (Paide–Türi rahvajooksu kepikõnd) ja Viljandimaal (Abja käimispäev).
Andmed: Eesti kepikõnni liit, trimm.ee, matkasport.ee.