Kõrtsmik teab, miks klient tahab tagasi

Nüüdseks haarab Aleksandri turismikompleks enda alla juba mitu elamukrunti, moodustades väikese omaette kvartali. Foto: Urmas Luik

Perefirma Mathiesen ja Pojad eesotsas Ülle Vunki ja Andres Mathieseniga on aastaid olnud Ülejõe üks turismimagneteid, meelitades Pärnus peatuma igal suvel tuhandeid motosõpru.

1995. aastal pisikese õlletoaga alustanud elukaaslased-ettevõtjad Andres ja Ülle on jätkanud Andrese vanaisa Aleksandri jälgedes äriga, kasvades-arenedes tasapisi ja liites endaga ümbritsevaid krunte ja hooneid.

Mathiesenid on puumajade fännid, sest majas olgu hinge. “Elan majas, mille on ehitanud minu vanavanavanaisa aastal 1888 - see juba on midagi,” leiab Andres Mathiesen.

Ilmselt ei leidu Pärnus täismeest, kes kordagi poleks Aleksandri pubi kodusest aurast osa saanud. Küllap on paljud näinud tätoveeritud peremeest arvukate praetaldrikute ja õllekannudega laudade vahel sagimas. Selles majas pole hapu näoga teenindajatest juttugi.

Aasta ringi on koos pererahvaga firmas ametis 13–14 inimest, suvel palgatakse lisajõude ja Ülle jääb oma töötajatega väga rahule.

Praeguseks haarab turismikompleks enda alla juba mitu elamukrunti, moodustades väikese omaette kvartali, mis ulatub aiandus-mesindusseltsi majani: 2001. aastal kerkis esimene kuuetoaline külalistemaja, 2005. aastal teine samasuguse mahutavusega hoone, 2010. aastal kolmaski.

Kogu turismiettevõtte õueala on täidetud risti-põiki kulgeva tänavavõrgustikuga, mida ääristab 26 kämpingumaja, justkui oleks sattunud kusagile alpikülakesse.

Tänavatel on lausa nimed: Kangelaste puiestee, Partisanide bulvar, Suvorovi puiestee. Selgub, et suvetube on õue peale lisandunud igal aastal. Vaheldumisi õunapuude ja muruplatsidega rõõmustab kogu kooslus silma.

Nagu maakohas

Tsikli seljast maha ronival nahkseis rõivais turistil, kes roidunult väravast sisse astub, tekib tunne, nagu oleks sattunud südalinna asemel kõrvalisse maakohta. Selle kinnituseks pilutavad trepimademel silmi lamasklevad kenad ja läikiva karvaga Saksa lambakoerad. Peale nende nurrub kusagil veel kolm kassi.

Kassidega on seotud lõbus lugu. Nimelt sättinud üks neist end vahel magama mõne turisti autosse ja nii reisis kiisu nimega Maimu eelmisel aastal soovimatult pealinna ja leiti üles sealsest loomade turvakodust.

Sõbralik loomapark on tekitanud külastajates alati elevust – Ülle on saanud tagasidet –, kliendid peavad heaks näitajaks, et pererahva lemmikud on terved ja hästi toidetud.

Järelikult on tegu hooliva majutusasutusega.

Aleksandri külalistemaja mahutab korraga sadakond öömajalist, muidugi koos tsiklitega. See asjaolu on Andrese sõnade kohaselt motomeestele väga tähtis.

Tsiklid on hinnalised ja peremehed ei taha neid meelsasti vaateväljast kaugele kusagile hotelli parklasse jätta. Soovitakse, et sõiduriist oleks silma all. Seda Aleksandri külalistemaja võimaldab. Tsiklihooajal on turismikompleksis alati suur liikumine. Pole vahet, kas tegu on jaheda või kuuma suvega. Andres ja Ülle ütlevad, et tegelikult vahe ikkagi on.

Inimeselt inimesele

Juba koolipoisina oli kogu ettevõtte tegevusse haaratud ka Ülle ja Andrese ainuke poeg, 25aastane Alo-Martin Mathiesen. Ettevõtlus ja ettevõtlikkus pole talle midagi teoreetilist. “Minu suved on kõik meie firmas möödunud. Isa on olnud mul karm, niisama ta mulle raha ei andnud. Rularaha teenisin vanu maju lammutades ja sealt saadeti otse leti taha,” seletab noor mees.

“Olen kõrvalt näinud, et isal on väga selge ettekujutus sellest, mida ta teeb. Viimastel aastatel olen hakanud oma sõna sekka ütlema.”

Peres kehtib kokkulepe, et suvel puhkab vanaperemees, kes siis saab tsikliga pikemaid tiire teha. Talvel saab puhata poeg, kes armastab teistsuguseid ekstreemsusi: sõidab lumelauga Alpides. Tsiklisõit aga meeldib tallegi, sest kellele see selles peres ei meeldiks?

Alo-Martin oskab teha kõiki töid, mis majutus-toitlustusettevõttes teha tuleb. See ongi üks selle pereettevõtte eripärasid, et igaüks on vajadusel koristaja, ehitusmees või ettekandja. Suudab juhtida kogu kupatust ja vajadusel nühib harja ja lapiga põrandat.

Kui perepojalt küsida, mis töö talle kõige rohkem meeldib, pakub ta, et selline mehelik nokitsemine, kruvikeeraja näppude vahel.

Missugune on aga hea teenindus? “Kindlasti tuleb olla aus. Mitte kunagi ei tohi klienti petta. Kui juhtub nii, et klient saab raha tagasi vähem või rohkem, tuleb minna ja vabandust paluda. Kõige alus on suhtuda inimesse kui inimesse, mitte kui klienti. Oleme samal tasemel. Need, kes ikka tagasi tulevad, hindavad rohkem inimeselt inimesele suhtlust, mitte klienditeenindaja suhet,” pakub Alo-Martin, kes klienditeenindust pole eraldi õppinud. “Kui oled seda kümme aastat teinud, siis tead väga hästi kümmet varianti, kuidas seda mitte teha.”

Andres lisab, et eestlane ei ole loomu poolest teenindaja rahvas. Kui eestlane kusagile läheb, leiab ta, et tema isik on nii tähtis, et kõik peavad jooksma. Siiski on teenindaja väga lahe amet. Alati on võimalik näljast ja morni praeootajat natuke naerutada, sellega enda töö lõbusamaks muuta.

Hobi liidab

“Meie sihtgrupi moodustavad tsiklisõbrad, jalgratturid ja seljakotirändurid – see on seltskond, kes on palju reisinud, palju näinud, rahulik, intelligentne, ei aja taga tärne, vaid otsib puhast ja mõnusat keskkonda. Nemad on väga oodatud,” seletab Ülle. Samuti on peremajutuse avastanud koerarahvas. Nad saavad oma lemmikud kenasti enda juurde kämpingumajja või puuriga maja ette panna. Paljud majutusasutused seda ei luba. “Meil on ainus keeld: ei tohi lõhkuda,” märgib Ülle. Majutus ei ole endale pidanud reklaami tegema, see info on liikunud suust suhu. Selles mõttes on tegu nišipõhise ettevõttega, rõhutab Andres.

Motomehed on omapärane seltskond: kõige erinevamas vanuses inimesed eri elualadelt. Nende soov on visata lõpuks ometi ülikond seljast ja kehastada ürgmeest. Tsiklimehi on igast seisusest ja eri rikkusastmes. Pensionär, firmaomanik või taksojuht – kõik tunnevad end sadulas võrdsena. Hobi liidab.

Soomes on mootorratturite populatsioon üks suuremaid maailmas. Euroopa poole sõites jääb Aleksandri majutus just poolele teele: jõuab laevaga Soomest Tallinna ja edasi Pärnusse. Siin puhatakse ja sõidetakse Euroopa suunas, et peatuda Poolas või Slovakkias. Tagasi tullakse sama teed ja logistikat kasutades. Skandinaavia ja Euroopa ratturite seas on Aleksandri majutusel välja kujunenud oma maine.

Reisumehe kõhu peab korralikult täis söötma, teab Ülle. Ja võlusõna on “puhtus”. Seda ei tohi mingil juhul käest lasta.

Paindlik tuleb olla

Kas see oma elulaadi välja kujundanud pere pole soovinud kunagi Eestist lahkuda, et mujal paremat elu otsida? Seda mõtet pole Üllel-Andresel tekkinud. “Nii hästi nüüd firmal ka ei lähe, et seda saaks endale lubada. Ei taha ka,” pakub Ülle.

Kui midagi hinge ja fun-tundega oled teinud, kas siis jalga lastes läks fun üle või? Ei, Ülle-Andres ei taluks, kui asi käest läheks või alla käiks.

Mathiesenid loodavad, et Pärnu areneb. “Me elame selle koleda masinatehase taga. Kas tõesti ei saada linnas mingile konsensusele, et seda hoonet lammutada? Sellest ei saa üle ega ümber ning on puumajade rajoonile pealegi tuleohtlik,” räägib Ülle.

Hooajaks valmistumine pakub mõlemale suurt rahuldust. “Kui lehed kirjutavad, et iga tore noor läheb Austraaliasse või Inglismaale, siis ma ei arva, et Ülejõel ei võiks hea elada olla. Siin on kodu ja mina tahan küll siin olla,” lausub Andres. Isegi vanana?

“Isegi vanana. Kui ma vanaks saan, istun kõrtsi juures oma toolis, närin sihvkasid ja kommenteerin mööda minevaid noori naisi,” muheleb Andres vastuseks.