Kingitud hobuse haiged hambad

, 3 tütre ema, MTÜ SEB Heategevusfondi tegevjuht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tegin oma kodus sügispuhastust. Siludes käte vahel noorima tütre imearmsaid, aga kukekaks jäänud pükse, silmitsesin mõtlikult toanurka kogunenud kraami. Roosa nukukäru tagant piilusid punasemummuline piimakann ja käbidega kohviserviis nagu oodates, et annaksin neile uue elu.

Mõte läks sõpradele-tuttavatele, kes sageli minu poole pöörduvad, lootes leida asjadele, mida endal enam vaja pole, järgmine õnnelik omanik.

“Prügikasti ju ei raatsi visata, aga sa ju suhtled lastekodudega, neil on kindlasti kõigest puudu,” leiavad nad.

Olen harjunud naabritele, kolleegidele ja niisama headele inimestele selle peale vastama, et jah, ikka on neilgi vahel üht-teist vaja, täpsustades pisut vaiksemalt: “Aga tooge kindlasti asju, mis on puhtad ja terved.“

Kogemus ütleb, et kingitud hobuse suhu vaatamine on hädavajalik, sest pahatihti leidub annetuste hulgas valimata edasi saadetud vana kola: kulunud rõivaid, lääpa tallatud jalanõusid ja katkisi mänguasju.

Arvan, et oma vana rämpsu kaelast ära sokutamine näitab lugupidamatust abivajaja suhtes. Kahjuks on mul oma tööst tuua omajagu näiteid, kus innukad abistajad on turva- ja asenduskodudes peatuvatele lastele saatnud asju, mille õige koht on prügikastis.

Jaanuaris kirjutas keegi pereema, et neil on pööningul suusad, mida keegi pole juba aastakümneid kasutanud, et ta annaks need lastekodusse ära.

Mäletan meest, kes tõi lastekodudele mitme suure prügikotiga rõivaid ja neid üle andes lisas: “No siis nad näevad, et me selle žesti tegime.“

Mul polnud enam võimalust küsida, mis on selle žesti mõte täpsemalt, kui kottide sisuga tutvudes leidsin eest auklikke dressikaid, viledaks kantud sukkpükse, katkise lukuga jopesid, kulunud varrukatega kampsuneid, pleekinud pildi ja väljaveninud kaelusega T-särke.

Kevadel lugesin lehest, et Kuressaare Rimi kauplus kogus kolmenädalase taaskasutuskampaaniaga seitse konteineritäit kantud rõivaid lasterikastele peredele ja kaupluse juhataja oli õnnelik, et kogumine läks üle ootuste hästi. “Inimesed olid aktiivsed, tulid ja tõid kraami suurte kottidega. Eks nad teinud oma kappides kevadist suurpuhastust,” avaldas ta.

Paraku polnud suurpered kogutud kraamist eriti huvitatud, sest kolme esimese konteineri sortimise järel selgus, et kasutamiskõlblikke lasterõivaid oli neis äärmiselt vähe.

Miks kiputakse arvama, et kapinurgas tolmu koguvad asjad peavad tingimata minema teisele ringile neile, kes on ühiskonnas nõrgemal positsioonil? Kui asenduskodud ja suurperede emad võtaksid vastu kõik saadetised, millest tavakodudes lahti tahetakse saada, oleksid nende prügiveoarved nii suured, et mõni muu elutähtis teenus jääks perele tellimata.

Märkamine ja aitamine ei tohiks seisneda endale vana ja tarbetu asja äraandmises.

Taaskasutuses peaks lähtuma sellest, et uuele ringile antakse asjad, mida võib oma heale sõbrale või kolleegilegi anda või ülemusele soovitada. Kui sügispuhastust tehes on valida, kas panna päevinäinud esemed heategevusse või kolitaksosse, peaks valima viimasena nimetatud variandi.

Minu tütre imearmsad püksid leiavad tee perre, kus kasvab aasta jagu noorem tüdruk. Käbidega kohviserviisile ja roosale nukukärule uue elu otsimisega läheb mul veel natuke aega, aga punasemummulist piimakannu soovitaksin heal meelel nii heale kolleegile kui peaministrile, kui vaid teaksin, et nende peres on hommikukohvi joomisel au sees suurte mummudega serviis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles