/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Oma artiklit ”Munitsipaalprügivedajat pole vaja“ (PP 26.03.) alustab Andres Siplane väitega ”vabas ühiskonnas peaks toimuma ideede konkurents, kus paremad ideed jäävad peale ...“. Kuid vabas ühiskonnas kehtib Murphy seadus: ”Mis untsu saab minna, see ka läheb untsu.“ Ja kui hullusti Pärnu prügimajandus untsus oli, nägin Supeluse tänava kortermaja hoovis tabalukustatud prügikonteinerit märgates. Kui see poleks olnud lukustatud, oleksid möödasõitjad selle oma prügikottidega täitnud.
Elan suures Toronto linnas, kus prügivedu korraldab munitsipaalettevõte. Elanike poolt vaadates on see imelihtne juba selle poolest, et prügivedaja ei küsi konteineri tühjendamise ega vana mööblikolu äraviimise eest raha. Oma ettevõttele maksab linnavalitsus sellest rahast, mis koguneb linnarahva maamaksust.
See skeem pole ülekohtune kellegi suhtes. Jäätmeid tuleb igalt inimeselt ligikaudu ühepalju ja kõik on maamaksu maksjad. Samamoodi on talvine lumekoristus, suvine tänavate puhastus, muru hooldamine ja lillede istutamine munitsipaalettevõtte töö.
Nõukogude ajal vaevles Eesti totaalses riigimajanduses (sotsialismis). Selle praegu veel kehtivaid kaasnähte oli ettekujutus, et Ameerikas ja vabas ühiskonnas ei ole kübetki riigimajandust.
Aga on küll, Toronto linnamajandus koos ühistranspordiga on ”sotsialistlik“. See tundub mõistlikum Pärnu olukorrast, kus iga konteineri tühjendamise eest makstakse talongi või kroonidega ja iga vedu registreeritakse kusagil. Torontos teame, et kolmapäeval on prügiauto meie tänaval. Selleks ajaks pannakse prügikastid, -kotid ja suur vana kola tänava äärde.
Ohkan sügavalt! Kui algas taas Eesti aeg, arvasin, et eestlased võtavad eeskujuks selle, mis naabritel on hästi lahendatud ja funktsioneerib.
Kuid nüüd on juba 20 aastat pettumusi. Ikka läheb nii, nagu korraldaksid elu kirjanik Saalomon Vesipruul ja leiutaja Jaan Tatikas.