Ahti Kõo: Mitte ainult prügimaffiast

Pärnu linnavolikogu esimees Ahti Kõo. Foto: Urmas Luik

Aastaid tagasi, kui ehitusbuumist ega selle hukust polnud keegi undki näinud, konsulteerisin advokaadina ühe Tallinna firma tegevust ehitusettevõtja leidmiseks. Tegemist oli tolle aja kohta väga mahuka ettevõtmisega ja töid kalkuleeriti üle 300 miljoni krooni maksvaks.

Asi käis nii. Ettevõtte nõukogu kutsus nimelisel enampakkumisel osalema viis Eesti suurimat ehitusfirmat. Kellelt töövõttu küsida, otsustati ehitajate käibe suuruse ning varemtehtu järgi. Kandidaatide sõelumisel lähtuti nõukogu liikmete kogemustest ja kokkupuudetestki.

Kui siis pakkumised seatud ajaks saabusid, erinesid nad üksteisest paarikümne miljoni võrra. Ehitusmahtu arvestades ei midagi hullu, kuid tellijale, teadagi, on iga kroon oluline.

Kõige kallima pakkumise oli teinud ehitaja, keda äriühingu nõukogu pidas kogenuimaks ja korrektseimaks tegijaks. Odavaima pakkumise esitas samuti tõsine tegija, kellega suhtlemise varasem kogemus sundis aga eeldama kehvemat kvaliteeti, ja ta mainega käis kaasas väiksemategi vaidluste korral kohtuskäija kuulsus.

Küsimus, keda valida, lahendati väga lihtsalt. Nõukogu esimees helistas sealsamas koosolekul kallima pakkumisega, aga eeldatavasti parima ehitaja peamehele. Ütles talle otse ja ausalt madalaima maksumuse. Jutt oli lühike ja tingimused selged: kas võtad töö teha odavaima pakkumisega või jääd päris ilma. Jaatav vastus tuli vähem kui kahe tunni pärast. Enne kompromissi kaubeldi mõne miljoni üle ning lõpuks sai tellija mõistliku hinnaga töö parimalt ehitajalt.

Alati, kui puutun kokku hangetega omavalitsuses, tuleb see lugu meelde. Mõtlen õudusega, keda kõiki läbi otsitaks, lahti lastaks ja kinni pandaks, kui mõni vallavanem või linnapea söandaks hanget ülalkirjeldatud viisil korraldada.

Kui keegi omavalitsuses söandaks pelgalt undki näha, kuidas leida hea tegija, saab ta kaela kriminaalkahtlustuse. Seepärast käib kõik reeglite järgi. Odavaim (mis enamasti ei tähenda, et parim) võidab pakkumise, susserdab paar kuud ja läheb pankrotti. Seejärel tuleb järgmine odavaim ja susserdab edasi. Ehk täidab tellimusegi, garanteerides omavalitsusele veel aastateks takkajärele vigade parandamisega askeldamist.

Eeltoodu on esitatud pisut utreeritult, kuid näiteid, mis üsna sarnased, leiaks Pärnustki. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks rahul nende tegevusega, kes on võitnud meie linnas tänavate ehitamise ja remontimise hankeid või heakorrahankeid või prügiveohankeid … Ahjaa, viimasena mainitute võidud on alles mägede taga. Esialgu käiakse kohut ja süüdistatakse linnavõime saamatus hankekorralduses.

Viimatine süüdistus on osaliselt tõsi, sest ega siis kohtuotsus muidu linna kahjuks tulnud. Samal ajal arvan üsna kaua advokaadiametit pidanuna teadvat: ei ole seadust ega eeskirja, mida ei annaks kaksipidi tõlgendada. Ning kui prügifirmadel kümned ja sajadki miljonid mängus, asi siis see mõni miljon parematele advokaadibüroodele puistata. Et kohtuvaidlus kestaks ja saaks aina edasi kõrgemat prügiveotasu küsida. Linn seda kõike paraku endale lubada ei saa ega tohigi.

Mõni ime siis, et nii linnajuhtide kui ametnike mõtted käivad munitsipaalettevõtte rajamise radu. Olen kaugel arvamisest, et tegemist oleks parima variandiga. Ma pole päris kindel selleski, et abilinnapea Simmo Saar avalikustas oma ettepaneku vältimatu kavana. Küllap oli tema etteastes kübeke lootust, et prügifirmad hoogu maha võtavad ja kohtuskäimise asemel asjalikku koostööd tegema hakkavad.

Aga võta näpust! Appikarjed prügimajanduses askeldavalt roheparteilaselt ning samuti rohelise firmasümboolikaga prügivedajalt ei lasknud ennast kaua oodata.

Olen suisa vaimustuses, kui leidlikult kahemõtteliselt kirjutas Ragn-Sellsi ärijuht Agu Remmelg: “Riiklik prügimaffia”. Nõnda see kõlas.

Olles loo läbi lugenud, muigasin endamisi: nojah, riiklik prügimaffia tähendaks ju praeguse eramaffia lõppu. Vähemalt prügimajanduses. Käsitledes ennast kodanikuna ja jättes asjatundjate otsustada, milline maffia on parem, tahaksin kvaliteetset teenust võimalikult odavalt. Praegu seda ei ole. Vähemalt Pärnus mitte. Küsitav, kas mujalgi.

Lubatagu veel üks näide. Aastajagu tagasi olin vaimustuses, kui sain teada, et minu suvekodu paiknemisalal on Sauga vallavalitsus leidnud tollasest vedajast ISSist pea poole soodsamalt teenust pakkuma sellesama Ragn Sellsi. Enamgi, varasemast erinevalt on vedajad (pean silmas neid, kes konteinerit tühjendavad) asjalikud ja korrektsed. Aga algne hind on ammu minevik.

Võtmekeeramise, tühisõitude, konteineriveeretamiste lisatasud, mida Andres Siplane sätib vaid oletatavate linnafirmade surmapatuks, olid täiesti olemas. Suhtlemisest selle firmaga, mis tekitab tunde, et räägid-kirjutad robotile, mitte inimesele, ei ole ma enam ammu vaimustuses. Ja kui kahe, umbes meeter korda kaks suuruse kartongitüki konteineriväliselt äraviimise eest esitati arve, nagu oleksin vedajale sokutanud pool kantmeetrit sodi, muigasin nukralt. Äri on äri. Ise olen süüdi, et ei vormistanud selle kahe kartongitüki kohta mõlemapoolset lepingut, milles kogused ja hinnad allkirjadega kokku lepitud.

Viimane näide on iseenesest tühiasi. See pisut enam kui 100 krooni, mis maksta tuli, ei löö ju maha. Aga pahameelt tekitab küll. Kõigis, kes selliste juhtumitega kokku puutunud, ning kaugeltki kõik ei kiru prügivedajat. Paljud nahutavad mõttes ja naabriga vesteldes hoopis kohalikku vallavanemat või linnapead.

Ma ei salli silmaotsaski munitsipaalpolitseinikku, kes talle liisitud bussi poeskäimiseks kasutab. See aga ei tähenda, et institutsioon oma olemuselt mõttetu ja kahjulik oleks. Mis teha, kui Toompealt ning Stenbocki majast tulevad seadused ja sätted on sellised, et pärispolitseile ei jagu raha ega jõudu murulõhkujate, sodiloopijate, koerakükitajate ning muidu asotsiaalide taltsutamiseks. Tulebki asutada munitsipaalpolitsei, ehkki see on nii väikeses riigis ja sellises minilinnakeses kui meil arutu raha ja inimressursi raiskamine.

Mina ei imesta enam millegi üle. Kuni kestab inimesest mittehooliv äriajamine, nagu seda kohtab prügifirmades, aga ka Elionis, Eesti Energias ja muudes maffialaadsetes institutsioonides, on omavalitsusjuhid suisa sunnitud otsima alternatiive. Mis siis, et mõnikord mitte tõsiselt võetavaid. Mis siis, et vahel hoiatuseks välja pakkudes.

Kõik on õigustatud, kui see aitab turuliidreid ja monopole jõuda arusaamiseni, et ükski omavalitsus ei ole äriühing kasumisaamiseks. Meie peame tegutsema nii, et meie kogukonnal oleks sõbralikum, inimlikum ja odavam.