/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/02/99996t1h05db.jpg)
Mõni aeg tagasi käis toimetuses jutul poliitikahuviline vanaproua, kel sünniaasta 1930 ja kes plikana Narva raudteejaamas näitas sissemarssivale Punaarmeele vargsi rusikat.
Repliik: Rahvaaktsiaselts
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läbi ja lõhki Eesti patrioodina oli tal suur mure Eesti Vabariigi saatuse ning heaolu pärast. Ta küsis, ja mina ei osanud vastata: miks ei pöördu valitsus rahva poole, miks ei kasutata majanduse jaluleaitamiseks kodanike säästuraha? Rahvaaktsiaseltsi mõte ei ole tundmatu. Veel tuttavam on nõukogude ühiskonnast tulnule riigilaenuobligatsioon. Riigilaenu tellimine oli vabatahtlikult kohustuslik ja vähemalt see vanaproua kinnitas, et kuigi nendesse paberitesse usku ei olnud, hoiti need alles ja kadunud suurriik lunastas obligatsioonid lõpuks välja.
Vanaproua oli valmis panema ühe kuu pensioni (4000 krooni) käiku, kui Eesti riik mõistaks küsida. Kindla tootlusprotsendiga riigi võlakirjad võiksid seisva raha kasuga liikuma panna.