Kööselite 150 aastat kantud koolmeistrigeenid

Aime ja Olev Köösel tunnevad praegu rõõmu pensionipõlvest. Olevil jääb nüüd aega maalimiseks, seda tõendab aina suurenev piltide hulk elutoa seinal. Foto: Ants Liigus

Ütlus, et veri veab rähnipoja puu otsa, kehtib Kööselite suguvõsas suurel määral: esimest Kööseli-nimelist õpetajat teatakse Pärnumaal juba 19. sajandist ja kokku on selles hõimus pedagooge vähemalt kümmekond.

“Haridus on meie suguvõsas mänginud väga suurt rolli ja Kööselid lapsi õpetanud järjepidevalt üle 150 aasta,” väitis genealoogiaga tegelnud Elmut Köösel, kes õpetajaametit pidanud sugulaste kohta pani ülevaate kokku ajalooarhiivi materjalide põhjal.

“Ei oskagi ühtegi õpetajat teistest rohkem esile tõsta, kõik on visad olnud ja hingega tööd teinud,” rääkis suguvõsauurija. “Vanasti oli koolmeistri elukutse muidugi mainekam kui praegu. Siis taheti väga haridust saada, püüeldi selle poole, praegu tundub, et haridust on külluses, ja seda ei osata hinnata.”

150 aastat pedagooge

Suguvõsa esimeseks koolmeistriks võib lugeda Mart Köselit (1821–1896), kes oli Tõstamaa kiriku vöörmünder ja õpetas mõisahärra August Stael von Holsteini heakskiidul-toetusel lapsi Kösa talus. Tema õpilased olid enamasti oma sugulaste lapsed ja lapsed küla ülejäänud taludest.

Tuntud tegelane oli Georg Köösel (1890–1944), kes sai hariduse Moskva ülikoolis matemaatika ja ajaloo erialal. Aastatel 1917–1922 töötas ta Pärnus õpetaja ja kooliinspektorina, juhatas Pärnu tütarlaste gümnaasiumi aastail 1911–1938, võttis osa mitme Eestis tegutsenud õpetajate seltsi ja kutseühingu tööst.

Tõhela külas sündinud Willem Köösel (1893–1937) lõpetas gümnaasiumi Pärnus ja valdas viit võõrkeelt. Tema õpetas lapsi Vana-Vändra vallas Andresaru koolis ja töötas 1922. aastast Tõstamaa postkontori ülemana.

Aleksander Köösel (1894–1944) läks koolmeistrist sugulasele appi Kihnu kooli juba 14aastasena, hiljem töötas ta Pootsi-Kõpu koolis. Tema abikaasa Leonida õpetas Pärnametsa algkoolis.

Olev ja Aime Kööselit teatakse hästi Vändra ja Juurikaru koolis, Maret Kööselit (Kärnerit) Saaremaal Orissaares.

Lola Köösel (1929–1985) oli alates 1952. aastast Pärnu lastekodu õppealajuhataja, pikka aega õpetas ta Rääma põhikoolis emakeelt ja kirjandust.

Karl-Udo Köösel (1930–2011) paistis silma sportlike saavutustega ja lõpetas Tartu riikliku ülikooli kehakultuuri ja spordi erialal. Tema õpetas lapsi spordist lugu pidama Pärnu Lydia Koidula nimelises 2. keskkoolis, Pärnu 6. 8klassilises koolis, Tartu pedagoogilise kooli Pärnu filiaalis, Pärnu abikoolis ja lastespordikeskuses.

Aime ja Olev Kööselil koguneb kahe peale pedagoogistaaži rohkem kui sajandi jagu. Pensionipõlve veetev abielupaar on pikka aega lapsi õpetanud Vändra gümnaasiumis, aga ka mitmes väikeses maakoolis.

Tallinna õpetajate instituudi 1954. aastal matemaatika-füüsika erialal lõpetanud ja hiljem kunsti- ja tööõpetuse õpetaja eriala omandanud Olev Köösel tunnistas, et läks ametit õppima oma ema, Pärnametsa kooli õpetaja Leonida Kööseli soovil.

Mehele on meelde jäänud 1. september oma esimeses töökohas Läänemaal 7klassilises Kasari koolis. “Algul elasin klassiruumides, enne kooli algust sain toakese ühes talus,” meenutas Olev. ”Põldude vahel kulgeval teel oli sügav vesi, kooli minnes said jalad läbimärjaks, väänasin koolis enne tundide algust sokkidest vett välja.”

1959. aastal kutsuti noor õpetaja juhtima Võiera 8klassilist kooli ja kümmet aastat pisikeses külakoolis nimetab Olev tänini oma pedagoogielu parimaiks: hoolimata kehvadest oludest, tegid koolist toreda koha siirad maalapsed ja entusiastlik kollektiiv.

Vändra keskkoolis-gümnaasiumis töötas mees tööõpetuse ja kunstiõpetuse õpetajana pensionileminekuni 1993. aastal ja jätkas 1993–2006 samal alal Juurikaru põhikoolis. Juurikarul täitus üks Olev Kööseli unistustest: valmis poiste tööõpetuseks sobiv ruum.

Aime Köösel on õpetanud matemaatikat, füüsikat ja keemiat samades koolides kus abikaasagi: Võieras, Vändras ja Juurikarus.

Tööõpetus paneb mõtte tööle

Matemaatikat on igal ajal oluliseks peetud, selle vajalikkuses pole kahelnud ükski riigikord. Aime Kööseli ütlust mööda kehtivad matemaatikas kindlad reeglid ja kui need selged, pole aine raske. “Kui lünki sisse ei jää, saab igaüks asjad selgeks. Mõttekas on igaks tunniks ja kontrolltööks kohe ära õppida, sest järeltundide ja -tööde ajal on lapsed väsinud, pea ei võta enam, koolipäev on ju pikk,” andis ta praegu matemaatikaga maadlejatele nõu.

Kunsti- ja tööõpetuse prestiiž on aga Olev Kööseli tööaastate jooksul kõikunud üles ja alla. Kolhooside sündimise ajal leiti: milleks peitli-viiliga nikerdada, kui varsti masinad niikuinii kõik ära teevad? Nii leidis Olev 1957-1959 Aesoo kooli juhtides, et kool oli elementaarsetest tööriistadest tühjaks tassitud, kadunud oli isegi kodundustundides kasutusel olnud sõjaeelse Eesti aegne serviis.

Vändras tuli tööõpetuse tunde anda töökojaks kohandatud vanas kanalas. Siiski leidus õpilasi, kes veel pärast tunde huviringis nokitseda soovisid. Mõni neist töötavat praegu elukutselise tisleri või puusepana.

Viimasel aastakümnel arvatakse jälle, et lihtsam on arvutiklahve muljuda kui saagida-kopsida. Paraku ei anna kõike arvuti teel juhtida ja tehnilise taibuga spetsialistid lähevad aina rohkem hinda.

“Tööharjumuse puudumise tõttu pole meil praegu paljudel aladel kvalifitseeritud tööjõudu võtta,” tõdes Olev Köösel.

Mees jutustas, kuidas kutsekoolis puuseppi hariv tuttav pedagoog alustanud alati noortele käsitsi puust tappide tegemise õpetamisest. Tähtis on oma käega materjali tunnetada, näha puidusoonte kulgemist, uurida, kuidas detailid klapivad. “Kui mõte tööle hakkab, saab õpilane hiljem ka masinaga tipp-topp hakkama, kui tunnetust pole, jäädakse masina ja selle seadistamisega jänni,” seletas teenekas õpetaja.

Vabaduse plussid ja miinused

Võrreldes õpetajaameti mainet praegu ja 50 aastat tagasi, arvavad Kööselid, et muutunud on inimeste käitumine laiemas mõttes: vanasti said jõnglased kodunt kaasa reeglid, kuidas käituda koolis, külas, peol või kalmistul, tänapäeval ruulib vabadus igas mõttes ja inimestevahelised suhted kipuvad labaseks muutuma.

“Mina olen maalt talust pärit,” rääkis Aime. “Kui muidu talumehed vandusid kurja, siis õpetaja juuresolekul peeti end väga viisakalt üleval. Maal oli haritlasi üldse vähe ja neid austati.”

Olev meenutas, kuidas instituudipäevil käis üks õppejõude kuus aastat iga päev sama ülikonnaga, aga see oli kui nõelasilmast tulnud, viigitud-triigitud, lumivalge pluusi ja korrektse lipsuga. “Õppejõud olid noortele tõesti eeskujuks. Hiljem oli teksastes ja aknalaual istuvaid noori õpetajaid võõrastav vaadata,” tõdes mees.

Tänapäeva õpilaste kohta ütles Aime, et internet on noorte silmaringi avaraks teinud, ühtlasi oskavad lapsed rohkem oma õigusi nõuda, aga kohustustest hoolivad vähem.

“Ükskõiksemaks on noored läinud,” väitis Olev. “Internet pakub palju meelelahutust, see tõmbab inimesi. Netist ei viitsita kasulikku infot otsida, rohkem tahetakse mängida ja lorikirju saata.”

Mees lisas, et paljudel tänapäeva lastel on rohkesti vaba aega, kuid vähe kohustusi. Tema lapsepõlv möödus alates 4. klassist suviti karjapoisina ja muude maatööde tähe all ja pahanduste väljamõtlemiseks ei jäänud aega.

Väikekoolid on tublid

Kui küsida Kööselitelt, mis nõu nad haridusministrile koolivõrgu korrastamise ja väikekoolide sulgemise kohta annaksid, jäävad mõlemad mõttesse.

“Saan aru, et põhiline on raha. Mis teha, kui maal inimesi vähemaks jääb,” nentis Olev Köösel. “Samal ajal pole väikekoolid kindlasti suurtest kehvemad. Side õpetajaga ja õpilase isiklik areng võivad väikeses koolis paremadki olla.”

Kaasa lisas, et huvitav oleks uurida, kui palju on pisikestest külakoolidest ja maakohtadest tulnud professoreid, kirjanikke või teadlasi. “Vändra gümnaasiumis said väikekoolide lapsed väga hästi hakkama ja gümnaasiumi vilistlasi on omakorda õpetamas Tallinna reaalkoolis ja 21. koolis,” väitis ta.

Samuti ei saa Aime Köösel aru koolide edetabelist: mõttetu on võrrelda tavakoolidega pealinna eliitkoole, kus juba 1. klassi pääsemiseks tuleb tihe konkurss läbida. “Meie kooli tulevad kõik, mitte ainult edukad lapsed. Ja see, kui keegi on koolis väga edukas, ei tähenda, et ta elus edukas on,” sõnas ta.

Noorim pedagoog

Gert Köösel, kes töötab Pärnu Ülejõe gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetajana, on suguvõsa seni noorim pedagoog.

Isa Elmuti jutu järgi käis Gert juba poisikesest peale, pliiats peos, sest talle meeldis joonistada pilte ja lauamänge ning koostada spordivõistluste statistika tabeleid. Poisil oli eriline võime kantseldada mängukaaslasi, kes tema eestvedamisel samuti paberi-pliiatsiga sehkendasid.

Tallinna pedagoogilises instituudis kunstiõpetust ja ajalugu õppides tuli Gert Köösel praktikale Ülejõe gümnaasiumi, kus ise 0-klassist saadik käinud oli, ja töö hakkas meeldima. Tänavune koolisügis on tal õpetajana 11.

Gert arvab, et õpetada on lahe: kogu aeg uued situatsioonid ja eri näod. Peale selle töötab ta klassijuhatajana, tema juhatada on olnud Ülejõe gümnaasiumi põhikooliosa muusikaklassid.

Distsipliiniga mehel probleeme pole. “Mul on kaunis kõva hääl, mis vahel tuleb kasuks,” paisutas ta hääle näitlikult kõmisevaks. “Eks väänikuid ole igas klassis, aga tavaliselt saab probleemidest naljaga üle. Põhiline on teha selgeks, mida õpilane valesti on teinud.”

Gert Köösel on pälvinud oma kooli populaarseima õpetaja tiitli ja 2008. aastal Pärnu linna noore õpetaja preemia.

Infoühiskond ajalootunnis

Peaaegu tosina aastaga on Eestis ja koolielus palju muutunud. Varasemast närvilisemalt ja pidetumalt käituvad nii täiskasvanud kui lapsed, pedagoogidele esitatavad nõuded aina tõusevad.

“Õpetajad on lükata-tõugata, kõik teavad enda meelest nii hästi, kuidas õpetada ja mida õpetada, ning pedagoogidele pannakse kohustusi järjest juurde,” pole Gert Kööselil oma elukutse suhtes illusioone. “Tugevalt mõjutab koolitööd virtuaalmaailm: igal lapsel on “nutikas” taskus, isegi spikreid kirjutada enam ei viitsita, vaid tehakse telefoniga õpikust klõps.”

Siiski on tänapäeva infoühiskonnast koolitundides vahel kasugi: lapsed vaatavad ajalooteemalisi saateid ja History Channelit, loevad ajakirja Imeline Ajalugu ja oskavad teinekord nii nutikaid küsimusi esitada, et õpetajagi sügab kukalt ja nuputab tükk aega vastuse kallal.

“Ajalugu on ju väga põnev teema, kui mitte piirduda tuima raamatuteksti esitamisega,” süttis õpetaja silmis hasartne tuluke. “Ise tuleb palju lugeda ja eluga kursis olla, siis saab lastele huvitavaid fakte ette sööta.”

Intervjuu andmise päeval oli Gert Köösel teinud kontrolltöö viies klassis. “Kodus hakkan töid parandama, kella viie–kuueni läheb kindlasti, vahel venib seitsme–kaheksani,” tõdes ta. “Ma ei nurise: kool on värskelt remonditud, tingimused head. Koormus on suur, aga loodame, et palgadki tasapisi järele jõuavad. Kui palk oleks normaalne, saaks tööd rahulikumalt, väiksema koormusega teha, jääks rohkem aega tunde ette valmistada ja tunnid võiksid olla veel paremad.”