Untsakad peavad end kunagiste külapuntide järeltulijaks

Raido Keskküla
, veebitoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Untsakad on ainus bänd, kes on esinenud Viljandi pärimusmuusika festivalil eranditult igal aastal.
Untsakad on ainus bänd, kes on esinenud Viljandi pärimusmuusika festivalil eranditult igal aastal. Foto: KENNO SOO/SAKALA

Tänavu 20. aastapäeva pidav ja mööda Eestimaa kõrtse ja kultuurimajasid tuuritav rõõmsameelne muusikutepunt Untsakad on jätkuvalt kadestamisväärses hoos, bändimeeste endi sõnade järgi hoiab neid koos tahtmine muusikat teha.

Untsakad on ainus bänd, kes on esinenud Viljandi pärimusmuusika festivalil eranditult igal aastal: bänd on seitse kuud vanem kui festival.

Kokku saadi koolis

Lõbusa sõpruskonna bänditegemine sai alguse, kui 1992. aasta sügisel astusid Viljandi kultuurikolledžisse Ilmar Kald (mängib bändis viiulit) ja Jaanus Põlder (mandoliin) ning kui koos Margus Põldsepaga (lõõtspillid) satuti ühiselamu koridorides ja pidudel pilli mängima.

Esialgu mängiti kolmekesi, aga üsna pea kutsuti kampa Jaanus Jantson (kitarr). „Kutsumise põhjus oli lihtne: Marguse tolle aja lemmikpill oli Bb helistikus ja Ilmar, kes mängis esialgu kontrabassi, ei soovinud kontrabassi jaoks „imelikus“ helistikus eriti mängida,“ selgitas Jantson, kel oli peale kontrabassimängu oskuse lauluhäält.

Kald õppis esialgu koolis levimuusika osakonnas kitarri. Bändiga algust tehes meenus talle, et ta oli lastemuusikakoolis seitse aastat viiulit õppinud.

Bändi esimene avalik ülesastumine toimus kooli üliõpilaspresidendi valimistel, kus tol korral sai valituks Untsakate toetatud Peeter-Eerik Ots.

Untsakate põhikoosseis on püsinud üsna muutumatuna. „Algusaegadel, kui mobiiltelefonid eriti levinud polnud, oli meie bändi asjaajaja ja telefonitoru tõstja Marek Rätsep (bass), kuid juba aasta-paari pärast oli suurem osa bändiliikmeist õnnelikud telefoniomanikud ja Mareku (just nimelt Mareku, sest hiidlased ütlevad nii, mandri peal on rohkem Mareki) roll asjaajajana polnud äkki enam nii oluline,“ rääkis Jantson. „Et olime selle aasta-paariga juba viiekesi kokku kasvanud, kutsusime Mareku bassi mängima ja mina vahetasin bassi kitarri vastu,“ lisas ta.

90ndate keskpaiku lõi bändis kaasa veel Celia Roose. Koos mängiti vahest aasta, seejärel läksid Roose ja Untsakate teed lahku. Selleks ajaks oli ansambliga liitunud helimees Tauno Uibo. 1996. aastast pole enam koosseisus muudatusi toimunud ja jätkatud on kuuekesi: viis pillimeest ja helimees.

Jantson rääkis, et selle aja jooksul on nad kokku kasvanud nagu üks perekond. „Teame üksteise häid ja halbu külgi, oskame nendega arvestada ja üksteist austada. Kindlasti on arenenud pillimänguoskus ja lugudele on esitamise „sügavust“ juurde tulnud,“ sõnas ta.

„Kunagi ütles Indrek Kalda meie kohta, et oleme nagu mootor ilma karburaatorita: kütus voolab otse masinasse ja iga lugu võetakse kui viimast ... Nüüdseks on „karburaator“ vahele leitud ja oskame lugude esitamise juures leida muudki kui esitamise kiirus,“ selgitas Jantson.

„On öeldud, et pillimehe arenguteel on neli etappi: kiiresti ja valesti; aeglaselt ja valesti; kiiresti ja õigesti; aeglaselt ja õigesti,“ rääkis Jantson. „Arvan, et oleme kiiresti ja õigesti selgeks saanud, tegeleme parajasti aeglaste lugude õigesti esitamisega.“

Meie külaks on Eesti

Vanasti oli igas aktiivsemas külas punt pillimehi, keda pidudele mängima kutsuti. Untsakate arvates on nemad samasugune punt, aga küla on nüüd tänu tehnika arengule palju suurem. „Meie „külaks“ on Eesti,“ sõnas Jantson.

„Vanasti leiti lugusid, kuidas juhtus: kas laulis keegi ette, kuuldi naaberküla peolt mõni uus viisijupp või piisava südamevalu olemasolu korral tehti ise. Meiegi oleme oma lood nii leidnud,“ jutustas Jantson. „Marguse Võrumaalt pärit suguvõsa on väga pilli- ja laululembene. Suure osa esimesi lugusid saime sealt.“

Samuti käisid bändimehed varasematel aastatel ise ekspeditsioonidel vanu laule otsimas. „Nüüd on suur osa lauludest juba tuttavad, aga vanu inimesi, kes laule teavad, on vähemaks jäänud,“ selgitas Jantson.

Lõõtsamees Põldsepp tegeleb nüüdki aktiivselt rahvaluule kogumisega. Ta käib tihtilugu vanu inimesi lindistamas ja uusi laule otsimas. Viimasel ajal on inimesed ise Untsakate juurde tulnud, andnud ülevaatamiseks mõne vana lauliku, ise laulu ette laulnud või selle kirjalikult edastanud.

Mõne loo on Untsakad võtnud teiste muusikute repertuaarist, mõni on Põldsepa tehtud.

Osa Untsakate lugudest on bändimeeste jutu järgi jäänud läbi aegade kuulajate lemmikuks, nagu „Peenike maamõõtja“ või „Tartu neiu“. Viimased 15 aastat on Untsakad enamasti kontserti alustanud ühe ja sama looga – „Nad on siin“. Tegemist on Iiri-Inglise ansambli The Pogues lauluga, millele Anzori Barkalaja tegi eestikeelsed sõnad.

Untsakad on sõpruskond

Aja jooksul on Untsakatel olnud palju reise ja esinemisi nii kodu- kui välismaal. Oma 20aastasest pagasist on neil palju põnevat meenutada.

„Kord sõitsid Margus ja Marek Untsakate Fordiga Viljandist Tallinna poole ning teel olles võtsid peale hääletaja,“ kirjeldas Jantson ühte lugu. „Et eelmise õhtu kontsert oli vägagi pikaks veninud, olid pillimehed üsna väsinud. Kui selgus, et hääletajal on juhiluba, pandi neiu rooli ja pillimehed sättisid end tagaistmele magama. Loo tuletas meile hiljuti meelde toosama neiu, kellele juhtum maanteel mällu sööbis.“

Erakordne on, et Untsakates on kolm muusikakooli direktorit: Jaanus Põlder Kiviõlis, Ilmar Kald Tapal ja Margus Põldsepp Karksi-Nuias. Jaanus Jantson peab raamatupidaja ametit, Marek Rätsep on Hiiumaal paadi- ja laevaehitaja.

„Oleme sõpruskond, käime üksteise ja naiste-laste sünnipäevadel ja laste katsikutel,“ sõnas Jantson. „Kõige rohkem oleme üksteisest lahus olnud kaks nädalat. Siis hakkasid kõigil näpud sügelema ja hakkasime pillimänguvõimalusi otsima.“

Häid sõpru on Untsakatel Pärnumaalgi. „Pärnust pärit on meie head kolleegid VLÜst, kellest Raido Koppel elab siiani Pärnus,“ rääkis Pärnumaalt pärit Jantson.

Täna õhtul esinevad Pärnu kuursaalis koos Untsakatega head sõbrad-kolleegid orkestrist Pärnu Poisid.

Laupäeval rõõmustab bänd kihnlasi. „Kihnus on lihtsalt hea mängida: inimesed lähevad kohe tantsima ja laulavad kaasa. Kihnus saame laulda neidki laule, mida me mujal eriti ei esita. Samuti on seal kontserdid palju pikemad – praam läheb alles hommikul – ja siis tulevad ettekandele palad, mida väga tihti ei kuule,“ rääkis Jantson.

Jantson märkis, et tema vaarisa Mihkel Jantson on Kihnus sündinud. Nimelt oli Mihkli isa Jakob olnud Kihnu mõisas tööl ja võttis saarelt naise.

Jantson räägib veel ühe lõbusa loo: „„Untsakad 10“ plaadi tagakaanele panime nalja pärast rubriigi „Varsti ilmumas – Untsakad 25“. Sel ajal tundus see naljakas, aga see aeg on väga kiirelt lennanud ...“

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles