Kultuuriministeeriumist on välja imbunud, et arutatud on võimalust tõsta raamatute käibemaks 20 protsendini, nagu see on muul poodides müüdaval kaubal. Praegu on raamatute käibemaks üheksa protsenti ja tundub tõepoolest suure imena, et see väga vajalik maksuerisus on kauaks püsima jäänud.
Raamatute hinnad on kõrged juba praegu ja selle peamine põhjus on loomulikult turu – eesti keeleruumi väiksus. Eestis ei kehti suurte riikide, miljonitest samakeelsetest inimestest koosnevate keeleruumide reeglid. Meil puudub näiteks kõva- ja pehmekaaneliste väljaannete süsteem, kodumaise uudiskirjanduse trükiarv on väikeste eranditega imepisike ega too loojale, kirjanikule leibagi lauale, võist ja vorstist kõnelemata.
Suure osa raamatumüügi rahast saab endale edasimüüja, see on tõsi, kuid kui käibemaksu tõsta, ega siis kirjanikule või kirjastusele rohkem raha pruugi laekuda. Ostjale tõuseb hind seevastu ikka.
Raamatute käibemaksust kõneldes võib jõuda mõtteni, et kuigi maksuerisus jääb, ei hakata seda rakendama kõigi teoste suhtes, mis raamatupoodides müügil, vaid teatud, kellegi välja valitud väärika osa puhul. Kuid kes valib ja kas ta on pädev? Kas näiteks maailma ulmeklassika teos, mis Eestis on täiskasvanutele nišitoode, võib mingis müstilises bürokraatlikus ja kirjanduskauges kanalis moonduda sopakaks, mille eest tuleb tasuda 20protsendist käibemaksu? Jah, see on reaalne stsenaarium.
Iseenesest kõlab õilsalt kultuuriminister Rein Langi Eesti Päevalehele antud selgitus: “Kui üldse rääkida erisuse kaotamisest, peaks olema garantii, et see täiendav eelarvesse laekuv raha läheks sõnakunsti toetusskeemidesse, paraneks väärtraamatute kättesaadavus ja Eesti kirjanduse loometingimused paraneksid praegustega võrreldes kordades.” Õilis küll, kuid uskumatu.