Ühel soojal septembrikuu õhtul toimus meie lasteaia õuealal pereüritus „Mikud-Mannid seiklevad päästerajal“.
Liblika lasteaias seigeldi päästerajal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nädala jooksul uurisid lapsed ohutuse ja turvalisusega seotud temaatikat. Räägiti, millised riskiolukorrad võivad esineda rühmaruumis, lasteaia õuealal, kodus ja tänaval. Vaadeldi pilte ohtlikest situatsioonidest liikluses ja õnnetustes ning arutleti, kuidas neid võiks vältida. Rattakiivri kandmise vajalikkuses ei kahtle enam keegi, kuid läbimängitud katse pani lapsi ehk rohkem mõtlema võimalike tagajärgede üle.
Õuealale sõitsid sõjaväe esmaabi- ja politseiauto, mida lapsed said uudistada. Pärast seda said nad minna proovima oma kiirust ja vastupidavust keskustes, kus tegevused olid seotud politsei, tuletõrje ja kiirabi igapäevase tööga. Lastel oli vanematega võimalus osaleda kuues keskuses, kus ülesanded pakkusid põnevust ja võistlusmomente.
Tuletõrjekeskuses pidi ämbritega vett valama, läbi „põlevate“ rõngaste ronima ja hädaabinumbrile helistama. Veepüssiga märklaua pihta laskmine tekitas suurt elevust ja nõudis erilist osavust ning täpsust. Seal olid lapsi juhendamas politsei ja piirivalve noorsoopolitseinik Kristi Vahi ja korrakaitseametnik Alar Abel.
Lapsed olid ülesandeid täites väga aktiivsed, kuid kõige väiksematel sai julgus otsa kiirabikeskuses, kus emad-isad pidid lapsi kanderaamil arstitädi juurde sõidutama. Siit tekkis mõte kutsuda lasteaeda tihedamini arsti elukutse esindajaid, et väheneks hirm valge kitli ees.
Suur tänu tervisemeeskonnale, lastevanematele ja kõigile lasteaia töötajatele, kes aitasid vahvat üritust korraldada.