Reinu talus elatakse nagu Noa laevas

Reinu talu peremees Peeter Raja linnukollektsioonis on 40 tõugu sulelisi, pildil poseerib paduani kukk. Foto: Ants Liigus

Peeter Raja ei oska esimese hooga peast nimetadagi, kui palju loomi ja linde tal kodus on. Järele mõeldes loendab mees 300 rohkem või vähem eksootilist kodulindu.

Peale suleliste elab Raja kodus Reinu talus kõikvõimalikke karvaseid ja soomuselisi olevusi eeslist pesukaruni.

Linnusõber poisieast peale

Kindlasti mäletavad Lao linnujaamas ekskursioonidel käinud lapsed ja täiskasvanud jõuluvanahabemega muhelevat meest, kes huvilistele linnuvõrke ja rõngastamise peent kunsti näitas. Peeter Raja on linde rõngastanud juba 1972. aastast alates. Kui jaanuaritorm aga linnujaama üpris põhjalikult ära hävitas, kolis mees tükkis oma järelejäänud lindude ja loomadega Audruranda vanaisa tallu, sest poisipõlvest peale püsinud linnu- ja loomahuvi poleks linnas asu andnud.

Oma registrisse vaadates ütleb Raja, et praegu on tal 40 tõugu kodulinde, kõige rohkem kanalisi. Õuel sebivad nii tavalised kui kirevad, veidrate suletuttide ja puhvis sabadega kanad, võõraste peale susistavad haned, klugistavad kalkunid, aedikutes elavad kuning- ja kuldfaasanid ning edvistavad paabulinnud koos Aafrika pärlkanadega.

Toas sädistavad viirpapagoid, amadiinid ja pärltuvid. Ühispuuri esimesel korrusel naudivad kunstpäikest Kreeka ja stepikilpkonnad, aeglaste loomade suust näpsavad parimaid palasid maailma väikseimad kanalised - Hiina kääbusvutid.

Soojalambi all piuksuvad talu noorimad asukad: kaks päeva vanad hane- ja parditibud. Inkubaatorid on täidetud kümnete munadega, kus vaikselt ja vääramatult moodustub uus elu. Linnud munevad praegu pidevalt ja on raske ennustada, kui palju tibusid juba nädala pärast talus vudib.

Sulelised pole ainult niisama silmailuks ja munatootjaks: haruldaste lindude tibude eest on kollektsionäärid nõus maksma üsna soolast hinda. Raja sõnutsi on huvilisi aina rohkem, inimesed võtavad põnevaid linde kanakarja sisse ilu pärast, aga eriti eksootilisi tõuge muretsevad isegi linnainimesed muru kaunistama.

Kummalisemad tõud on näiteks sitikmust India jooksupart, kes kehakujult meenutab õllepudelit, ja tillukesed kaunilt vidistavad Hiina teemanttuvid.

Pere ja muud loomad

Õues tervitavad külalisi bernhardiinid Lõust ja Pätsu, neli kitse ja eesel Lonni. Peale nende elavad neil hõberebased, küülikud ja tuhkur, talveund magavad pesukaru ja kaks paari ümisejaid.

Tulevikus on plaanis muretseda surikaate, kapibaarasid ja ehk kunagi isegi väike kaamelikari. Peeter ise ütleb, et kunagise kaupmehe, linnu- ja kalahulluna on tal pool maakera sõpru-tuttavaid täis, kelle kaudu uusi loomi muretseda, samuti teeb mees koostööd Tallinna, Läti, Leedu ja Tšehhi loomaaedadega.

 “Inimesed ikka imestavad, et kas meil muuks eluks peale loomatalitamise aega jääbki,” naeris Raja. “Tegelikult pole see nii hull midagi, sest enamik loomi ja linde on vabapidamisel. Kaks tundi kulub toitmiseks ja hooldamiseks hommikul ja üks õhtul. Toiduks on enamasti hein, köögivili ja tavaline linnutoit, kalleid spetstoite meil eriti pole.”

Näiteks värsket räime ostab Raja korraga 350 kilo ja sellega saab läbi umbes kaks kuud.

Kõige kurvastavamaks probleemiks peab mees hoopis seda, kui mõni karvane varas vaevaga üleskasvatatud hoolealuseid kimbutab. Lindude seas on veretööd teinud nii rebane kui mink, õnneks hoiab oma rebaste lõhn ilmselt sissetungijaid tagasi.

Pidevalt loomade seas viibiv Peeter ei oska oma kõige lemmikumaid olevusi nimetada, perenaine Elma Oidermann aga tunnistab armsaimateks sõpradeks bernhardiinid, kes ühtlasi vajavad kõige rohkem suhtlemist. Leebed koerahiiglased loovivad laisalt õues sebivate kanade ja kasside vahel ja norivad perenaiselt teineteise võidu paisid.

“Meil saavad kõik loomad sõbralikult läbi,” kinnitas Elma. “Kassid mängivad koertega ja linnud ei tee isegi puurides kiskjatest välja: kanad kipuvad rebaste juurde puuri toidu järele lendama.”

Koerte järel on kõige suurem tähelepanunõudja seitsmeaastane must eesel Lonni: niipea kui hommikul keegi maja ukse avab, annab vali eeslikisa Lonni rõõmust märku.

Austraalia asukad Audrurannas

Toas peremehetseb võluvalt kolmevärviline kassimamma, kelle ümber lööb lusti kaks kassipoega. Kappidel on akvaariumid tiigikaladega ja klaaskast, kus sahistavad prussakad.

Suures puuris peavad pesakastis päevauinakut kääbus-liugurkuskused (Petaurus breviceps), kes Peeter Raja juures elavad eelmise aasta augustist. Peremehe mõningase kolistamise peale vupsas pesast välja kaks kus-kust, kolmas loomake oli ametis oma äsjasündinud kutsika eest hoolitsemisega, mis ajalehepildi tarvis poseerimisest loomulikult tähtsam.

Kuigi ümarasilmsed liugurkuskused meenutavad ülekasvanud lendoravat, on nad tegelikult Austraalia eukalüptisaludest pärit kukkurloomad. Eestisse osteti loomad Tšehhist ning Euroopas olevat nad lemmikloomadena juba üsna populaarsed, harjuvat hästi inimesega ja nõustuvat isegi jalutuskäikude ajal peremehe õlal istuma.

Looduses elavad liugurkuskused grupiti puude otsas ja suudavad oma lennunahkade abil liuelda 40-50 meetrit. Nende põhitoit on juurikaid, puu- ja köögiviljad, jogurt, pehmem liha ja prussakad.

“Puuviljade kvaliteeti on nende peal hea kontrollida,” mainis Elma muigega. “Viletsamad viinamarjad sülitavad kohe suust välja.”

Magustoiduks maitsevad loomakestele eriti mesi ja rosinad, seetõttu kutsutakse neid vahel suhkruoravateks.

“Äärmiselt aktiivsed ja uudishimulikud tegelased, kindlasti vajavad korralikku suurt puuri,” iseloomustas Peeter.

“Vahel ripuvad puurilaes, pea alaspidi, ja söövad mingit puuvilja. Kell 21.30 oleme nad harjutanud sööma tulema, noorem võtab meil isegi käest toitu. Krabistavad põhiliselt öösel, teevad naljakat väikese koera haukumise moodi häält ja kui nad on ärritunud, häälitsevad väga imelikult nagu rikkis mänguasi,” jätkas Peeter.

Pererahva poolt oravateks kutsutavad loomad võivad toaski vabalt joosta, sest närilistest erinevalt ei kipu nad juhtmeid ega mööblit hammastega testima.

Närimise spetsialistidest on talus esindatud mini-, karusnaha-, villa- ja lihaküülikud.

Kui kellelgi huvi Reinu talu loomade-lindude kohta midagi rohkem teada saada, võib kirjutada Peeter Rajale meiliaadressil [e-mail].