Tabumaastikele kerkinud nomenklatuurne arhitektuur

...ja on omas žanris Pärnumaa arhitektuurne pärl. Foto: Henn Soodla

Häädemeeste vallas Riia-Pärnu käänulisel vanal maanteel tähistab tagasihoidlik viitemärk Majaka küla piiri. Küla ennast pole näha, kahel pool teed luidetel kõrgub männimets, lähedal aimub meri. Alles terasemal vaatlusel märkab silm mändide vahele peidetud edevaid suvemajakesi.

Oleme jõudnud Pärnumaa ühe huvitavama nomenklatuurse maa-arhitektuuri alale, kus asub kaks nõukogudeaegset suvilakooperatiivi. Pärast põikame sisse Lepaninale, kus on Pärnumaa mereranna üks kenamaid 20. sajandi ühiskondlikke hooneid, mis ei tarvitse häbeneda sellistegi eriilmeliste iluduste nagu Ammende villa, Rannahotelli, kuursaali või Rannakohviku naabrust.

Piknik ja Vika

Need on kaks suvituskooperatiivi, millest suurem, Piknik, asub vanast Riia-Pärnu maanteest mere pool, Vika on surutud männimetsa maapoolsetele luidetele. Mõistagi pole sõna “surutud” siinkohal õige, iseloomustamaks eelist, mille suvilakooperatiivide liikmed said, võrreldes muu rahvaga, kellele paremal juhul võimaldati kohake mõnes aianduskooperatiivis ja halvemal juhul hoopiski mitte veekogu lähedusse, vaid linnaservas või riigi reservmaale mõne sovhoosi loodusliku karjamaa kaugemas nurgas.

Pikniku ja Vika puhul oli tegu selgelt nomenklatuurse kogukonnaga ehk mingi tunnuse põhjal koostatud nimekirja kantud inimestega.

Kes nad olid?

Häädemeeste vallavalitsuse ehitusnõuniku Irja Pede kabinetis on alles dokumentide mapid Vika ja Pikniku sünni- ja arengulooga. Pikniku lugu sai alguse 1969. aastal, Vika põhikiri kinnitati 1971. aastal.

Keda me kooperatiivide liikmete nimekirjast leiame? Kõneleme ainult ametitest, nimesid nimetamata, kuigi ühiskonnas edukas olemine pole ju häbiasi, tänapäeva suhtlusnorme arvestades kohe sugugi mitte.

Suvituskooperatiivide liikmeks said näiteks sellised ametimehed nagu Tartu autoremondi katsetehase direktori asetäitja, Türi maaparandusvalitsuse juhataja asetäitja, Tartu kliinilise lastehaigla osakonnajuhataja, Viljandi KEKi peainseneri asetäitja, Laatre sovhoosi direktor, Pajusi kolhoosi esimees, Valga KEKi juhataja ... Viimaste kohasaajate hulgas oli Kilingi-Nõmme tarbijate kooperatiivi juhtivtöötaja.

Silma torkas avaldus, kus rõhutati, et tegu on Suure Isamaasõja veterani, kauaaegse töölise, 22 aastat tublilt ehitusbrigadiri tööd teinud inimesega. Avaldus leidis üldist tausta arvestades mõnevõrra üllatuslikult heakskiidu ja inimene sai suvituskoha Läänemere rannamändide all.

Ehitada ei lastud uisapäisa.

Seda, kui tõsiselt riik isegi selliste kooperatiivide puhul kõikvõimalikke norme ellu rakendas, näitab Vika sünnidokumentatsioon.

Puid ehituse ja sissesõiduteede eest võis langetada ainult planeerimiskava järgides.

“Igasugune omavoliline metsa mahavõtmine on rangelt keelatud!” öeldi.

Suvilate arv oli täpselt fikseeritud, Vika puhul 23, millele hiljem lisandus skandaalsel viisil veel neli, aga sellest allpool.

Vika kooperatiivi kuulusid enamasti Viljandist pärid inimesed nagu teatri peanäitejuht, TREVi juhataja, Võhma lihakombinaadi direktor, EKSEKO juhtivtöötaja.

Viljandi bosside suvilateks Vikat kohalikud hüüdsidki, samal ajal kui Piknikku mõneti liialdatult Tartu bosside omaks kutsuti.

Piknik omandas tänapäevased mõõtmed 1983. aastaks, kui suvilakooperatiivi lisandus hilisem suurem ports majakesi, millest mõni on nüüdseks kasvanud kaugelt üle tavapärase suvila mõõtmete. Paljud on siiski säilitanud oma algilme.

Maa-ala planeerimisel võeti arvesse luidete reljeefi ja kasvavat männikut, suvilad ehitati peamiselt olemasolevate teede äärde, et hoida loodust, ning luidete harjale, et majad saaksid päikest.

Kuigi suvilaid lubati ehitada individuaallahendustena, kujunes välja siiski peamiselt neli suvilatüüpi, mis omakorda varieerusid kahe kuni nelja tüübi vahel.

Ometi oli võrdsete hulgas veel võrdsemaid. See näitab, et nõukogude ajalgi, kui jagus mõjukaid sõpru, sai mõnest keelust üle astuda ja omapäi talitada. Paraku mitte kauaks.

Mere äärde oli kooperatiivide väliselt kerkinud neli omaette seisvat suvilat, miljonivaadetega merele. Sellest, kuidas need püsti pandi, vallaarhiiv ei kõnele, kuid 1973. aastal puhkes nende ümber skandaal, mis lõppes sellega, et need neli suvilat võeti merest hoopis kaugemal asuva suvituskooperatiivi Vika liikmeks ja loodi Vika “looderanna filiaal”. Lammutamist õnneks ei nõutud.

Kord oli suvilakooperatiivides kõva: arhiivis on märke, kus kästakse likvideerida suitsuahjud, kuna need on tuleohtlikud, ning keelatud oli abihoonete ehitamine. Tollal olid suvilad vallasvara, tänapäeval on krundid kinnistatud.

Sealjuures on suvilad hästi säilinud. Valla ehitusnõuniku hinnangul, kui too oli põgusalt omanike nimekirju asutajaliikmete nimedega võrrelnud, pole sealsed suvilad muutunud spekulatsiooniobjektiks, vaid enamasti jäänud samade, kunagi neisse kooperatiividesse astunud perede varanduseks.

Veel üks lugu

Lepaninal on Pärnu KEKi mereäärne puhkekodu, praegu hotell, mis on üks ilusamaid 20. sajandi ühiskondlikke hooneid Pärnumaa rannal. Hoone projekteeris aastatel 1985–1990 Ülevi Eljand, kes nüüd on Võru peaarhitekti ametis.

Eljandi projekteeritud on 2003. aastal kerkinud juurdeehituski. Kogu kompleks on ehitatud nii, et maha ei võetud peaaegu ühtegi rannamändi.

Selle hoone teebki eriliseks projekteerimise meisterlikkus, kus vorm ja funktsioon üksteist täiendavad, nii et kõikide tubade akendest on meri nähtav, sellest fassaadi astmelisuski, ja puu jäi kasvama isegi aatriumisse, kuna seda ei tahetud maha saagida.

Maja tehnovõrkude lahendus on Andres Ringolt, samuti algne sisekujundus. Uus sisekujundus on Häädemeestelt pärit kunstniku Eero Jürgensoni looming.

Pärnu KEKi puhkekodu kohta räägitakse, et see polnud ainult ülemustele mõeldud, vaid seal said puhata igapäevaelus kellut või kraanakange peos hoidvad töötajadki.

Luba ehitada maja mere äärde saadud otse Moskvast tänu sidemetele, mis Pärnu KEKi juhtidel tekkisid Jaagupisse niinimetatud kosmonautide suvituskompleksi ehitamise käigus. See oli kahtlemata vägagi nomenklatuurne kompleks, kuigi kaugelt tagasihoidlikum Lepaninale kerkinust. Pole kuulda olnud, et kosmonaudid Jaagupis puhanud oleks, küllap ehitati Nõukogude Liidu kangelastele suvekodu palju soojema mere äärde, kui seda on Läänemeri.