Jüri Tamm: Pärnu vajab usaldusväärsuse ja tõsiselt võetavuse taastamist poliitilise juhtkonna tasandil.

Jüri Tamm. Foto: Ants Liigus

Kui Jüri Tamm pärast Pärnu 1. keskkooli Kiievisse õppima ja treenima läks, söandas vaevalt keegi loota, et sellest poisist tuleb olümpiamedalist ja maailmarekordi parandaja, aga tuli.

Kui mees läks elama ja tööle Hispaaniasse, kas võis keegi arvata, et Tamm teenib suurriigi austuse, mis päädib teeneteordeniga, mis annetati talle varem, kui Eestis teda autasustada märgati?

Kui Tamm astus poliitikasse, uskusid ilmselt juba paljud, et ta sinna püsima jääb ja seal oma arukal ja sihikindlal moel karjääri teeb.

Mis seal siis imestada, kui Pärnus leidub inimesi, kes tahaksid näha teda istumas kodulinna meeri toolil, sest selle haritud ja suurt kasvu spordimehe puhul paistab kõik, mis ta ette võtab, õnnestuvat.

Kas teil on Pärnus mingi eriline paik, tänav, park või maja, mis ikka ja jälle meelde tuleb ning kuhu tahaksite minna?

Otse loomulikult on, kuid jäägu mõni asi saladuseks. Tegelikult on Pärnu minule jagamatu tervik. Nagu öeldakse: iga pink ja puu, iga rannaliivatera, iga jõekäär on seotud mäletustega. Ma tean tänaseni, mitu sammu on kodukohast staadioni väravani, kuhu kuurinurka sai peidetud paadi aerud, missugune maitse oli jäätisel, mida sai osta Liiva tänava ja Riia maantee nurga pealsest kioskist. Veel enam, mul on selgelt meeles kuursaalis asunud Ranna kino veidi kopitanud lõhn, sinna viis isa mind kordi ja kordi järjest vaatama kultusfilme „Kolm musketäri” ja „Seitse vaprat”.

Ma tunneksin mootorimürina järgi ära selle hõbedase Ikarus-bussi, mis inimesi kaugele Tallinnasse sõidutas, või määraksin, silmad kinni, taevas lendavate Vene hävituslennukite arvu ja kõrguse. Kõike seda pole võimalik unustada. Pärnu asub minus endas.

Kas on Pärnus seda, mis segab ja häirib?

Ma püüan sellele mitte mõelda, kuid näiteks ma ei oska meenutada ühtegi linna maailmas, kus raudteejaam asuks surnuaia väravas ja linnavalitsus turu vastas.

Kas Pärnu on aastatega palju muutunud? Liiga väikseks jäänud, näiteks Kiievi või Madridiga võrreldes?

Pärnu areneb nagu iga linn. Kõiges võib leida oma head ja vead. Kindlasti pole suurus kõige olulisem tegur. Maailma mastaabis on minu sünnilinn Pärnu nagu pisike amulett, mida vabalt võib taskusse peita või kaela riputada. Uskuge mind, see on suur jõud. Pärnu võib muidugi kurvastada, et ta on väiksem kui mõni Hiina küla, kuid võib tunda uhkustki, et ta on näiteks niisama suur kui Monaco. Hoopis teine küsimus on see, kas niisama suursugune.

Olgem ausad, mind häirivad tendentsid, mis viivad Pärnut provintsistumise suunas. Võtame näiteks tunnuslause „ela või ise”, mis minu arust on ideede puudumise sümbol.

Olin eelmisel nädalal päikseloojangu ajal valge lume ja jääga kaetud Pärnu rannas ning mõtisklesin, et miks ei võiks kasutada tunnuslausena näiteks hemingwaylikku „päike ei looju siin kunagi”. Ja hakataksegi tulema kõikjalt, et näha, kuidas see reaalselt välja näeb. Pärnu on armas ja ilus. Suvi suveks, päev päevaks.

Pärnus peab olema valgust pimedal ajalgi. Häid mõtteid, usku, kultuuri, meelelahutust, sporti ning mitte ainult sähvatusi, vaid leeki ettevõtlike inimeste tegudes. Otse loomulikult ei juhtu see üleöö, kuid selles suunas peab liikuma. 

Kuidas teile suurlinna elu üldse istub? Kas vajate anonüümsust, suurlinlikku privaatsust, mida miljonilinn pakub? Küllap kuulsa inimesena olete Tallinnaski tänaval käies privaatsuse kaotanud.

Igal linnal on omad võlud. Suurel omad, väikesel omad. Ütleme nii, ma saan hakkama kõikjal. Olgu siis Kiievis, Tallinnas, Sevillas või Monacos. Inimene vajab eri eluetappidel eri kogemusi. Kogemused teevad inimese võimekamaks. Privaatsusest rääkides on aga kõik inimese enda teha. Kindlasti häirivad pilgud neid, kes igasugu jamadega hakkama saanud.

Mulle on meeldiv, et mind tuntakse, see on oluline eeldus kontakti loomisel. Minu poeg küsib sageli, kellele ma tere ütlesin või kes mind teretas. Tihti pean vastama, et ma ei tea. Lihtsalt inimene naeratas, tema pilk oli avatud. Kuid olgem ausad, ma pole mingi staar, paljudes kohtades uudistatakse mind kui tavamõõtudest enamat mehemürakat. Ja miks ka mitte, las vaatavad.

Kuidas te kuulsusega üldse hakkama olete saanud? Muutis see teie iseloomu?

Kuulsus? Vasaraheide pole teab mis eliitala või moeröögatus, samuti nagu NSVLi koondis polnud Hollywood. Kuulsusest oli ja on asi väga kaugel. Tõsi see on, et teatud põlvkond peab minu saavutustest ja tegemistest lugu. Mul on maailmas palju hüüdnimesid alates Pärnu päevilt pärit Juntsust.

Ukrainas olen Tam-Tamõch, Hispaanias Montana de Rusa (hisp k ‘Vene mägi’) ja olümpiasportlaste hulgas Big Father (ingl k ‘suur isa’). Kuna ma pole olnud suur hampelmann, puudub mul poliitikaga seonduv hüüdnimi. Paljud kutsuvad mind lihtsalt härra Tammeks, mis tänaseni tundub veidi harjumatuna.

Poliitiline karjäär ja edukas ettevõtlus annavad inimesele teatava võimu teiste üle … Kas vajate võimu?

Võimu vajatakse selleks, et oma mõtteid ja soove realiseerida. Ma pole teab mis erand. Öeldakse, et ambitsioonideta mees on kui inetu naine. Samal ajal pean oluliseks toonitada, et ma pole mees, kes üle laipade käib ja risti ette ei löö. Mulle on olulised teatud põhimõtted ja käitumisreeglid.

Teist oleks noore mehena 1995. aastal saanud peaaegu spordikomitee juht, kui Andres Tarandi valitsuse kultuuriminister Peeter Olesk teid sellesse ametisse kutsus. Olete ennast tõestanud tegusa mehena, kas vastutusrikas juhiamet on teile väljakutse? Eelistate minister või linnapea olla? Või olete rohkem parlamentääri tüüpi poliitik?

Pole olemas inimesi, kes kõigega hakkama saavad. Universaalsed juhid ja multifunktsionaalsed ametnikud on müüt. Samuti nagu kõiketeadvad poliitikud. Ole sa kui tahes kuulus või „vana kala” missugune, aga selge see, et igas uues olukorras või ametis peab arenemis- ja õpivõimeline olema. Otse loomulikult sõltub palju kogemusest.

Praegu olen kindel, et ligi kümme aastat tööd riigikogu majanduskomisjonis, osalemine rahvusvahelistes organisatsioonides ja äris on vundament, millele julgelt toetuda. Kas on mõtet sellele mõni küün ehitada või hoopis pilvelõhkuja, sõltub eelkõige minust endast. Ma ei karda väljakutseid. Presidendiks, ministriks või linnapeaks saamine ei peaks olema eesmärk omaette. Ilusal tiitlil ja ausal ametil on suur vahe.

Kuidas teist sai vaadetelt sotsiaaldemokraat?

Minust sai sotsiaaldemokraat, sest just selliseks on mind loodud. Usun, et iga inimene võib leida endas põhjalikumalt sorides ilmavaate või poliitilise liini, millele tugineda. Olen sotsiaalse närvi ja demokraatliku ilmavaatega inimene.

Minu isa August kaotas viieaastaselt raudteeõnnetuses käe. See juhtus Konse all, seal, kus Liiva tänav Pärnu jõeni jõuab ja kus vanasti rongid sõitsid. Isa pidi puudele vaatamata võrdselt teistega hakkama saama. Tegema tööd, toitma perekonda. See polnud kerge. Ema oli elupõline lasteaednik. Jah, mind on ümbritsenud lihtne rahvas - tööinimesed. Samasse gruppi kuuluvad sportlased. Pole ju võimalik nimetada Jaansonit või Kanterit teistmoodi kui töörügajateks.

Poliitikasse tulles oli minu erakonna esimees Toomas Hendrik Ilves. Samasugune maailmakodanik ja Eesti patrioot kui minagi. Ma pole pidanud oma poliitilistes valikutes pettuma.

Kui te oleksite Pärnu linnapea, mida teeksite teisiti, kui Pärnut valitsedes seni tehtud on?

Ah et kui Viisitamme asemel oleks lihtsalt Tamm … Ausalt öeldes, ma ei oma täit ülevaadet Pärnu olukorrast. Vaja oleks vaadata rahanumbreid, revideerida arengukavu, hinnata linnavalitsuse struktuuri. Kõike ei saa paika panna üks inimene, ka mitte jumal ega arvuti. Oluline on meeskonnatöö.

Pärnu vajab usaldusväärsuse ja tõsiseltvõetavuse taastamist poliitilise juhtkonna tasandil, rahapuu raputamise asemel selle eest hoolitsemist ning pühendumist eelkõige inimestele. Viimasena nimetatud eesmärgi puhul ei mõtle ma pelgalt toetustele, vaid terviklahendustele, mis ühelt poolt välistaks pärnakates sunnismaisuse tunde, teisalt meelitaks tagasi kodulinna neid, kes on läinud mujale õnne otsima.

Milliseid võõrkeeli te räägite?

Saan hakkama nii vene, inglise kui hispaania keeles. Veidi balakaju ukrainska mova’s.

Te õppisite Kiievis aspirantuuris, kas teaduslik kraad sai kaitstud? Mis erialal?

Eriala oli loomulikult pedagoogika. Teadustöö puudutas spordimetoodikat. Aspirantuur jäi lõpetamata, kuigi põhimõtteliselt kaitsmisvalmis väitekirja võiks vene keelest eesti keelde tõlkima. Ehk on sellest kellelegi kasu.

Rääkige palun mõni sõna oma perest.

Ukrainlannast abikaasa Innaga olen abielus olnud nüüd juba 28 aastat. Meil on kaks last: tütar Anna (26) ja poeg Ivo Van (13). Perekond tähendab meile nii lähedasi kui sõpru, kes elavad nii meie lähedal kui maailma eri paigus. Neid pole teab mis palju, kuid küllalt, et ennast õnnelikult ja kindlalt tunda.

Te olete elanud Ukrainas, Hispaanias, kuidas te - küllap vist karske mehena - veinide juurde sattusite?

Veini juurde jõudsin tänu inimestele, kes spordikarjääri lõpuaastatel otsustasid rahalise toetamise ehk sponsorluse lõpetada ja selle asemel mind kurssi viia veinikultuuri ja äriga. Olen neile selle eest tänaseni tänulik, sest sporditee lõpetamine ja uue koha leidmine elus on tõeline katsumus.

Antiikajal väitsid kreeklased, et veinis peitub tõde. Olen veendunud, et teisiti pole see tänapäevalgi. Veinist võib lõpmatuseni rääkida ja veinist tõde leida.

Soovitage meie lugejaile mõni hea vein.

Igaüks peab ise leidma selle, mis talle tasku- ja maitsekohane. Pole olemas häid ega halbu veine. Halvaks või heaks võib jaotada inimeste maitsed ja harjumused.

Olulisem on teada, et vein võib meis äratada kas paha eluka või kaks pöialpoissi: Unimütsi ja Unistaja. Elukat kartke, kuid pöialpoisid leidke üles, pärast vaadake sildilt, mis vein sellel looduse imel juhtuda lasi.