Kuidas võõrvõimud eestlasi rahaga nöörisid

Ühe Eesti krooni ostujõud vastas tegelikult 8-10 rubla ostujõule NSV Liidus. Teistel andmetel oli krooni väärtus koguni 10-15 rubla. Rubla kehtestamisega sai eestlane krooni eest vastu vaid 1/8 - 1/6 oma raha tõelisest väärtusest. Foto: Olaf Esna erakogu

Vahetult pärast juunipööret polnud uuel võimul mahti eestlase rahakotti revideerida, tuli oma võimu kindlustada. Alles pärast 14.-15. juulil 1940 toimunud riigivolikogu ehk nukuparlamendi valimisi asuti asja kallale.

Eestlaste vara kallale kippumine algas 18. juulil, mil avaldati väärtpaberite käibe korraldamise seadus (Riigi Teataja nr 69). Keelati väärtpaberite, nii Eesti välja antute kui välismaalt toodute omandiõiguse igasugune üleandmine ja pantimine. Nii eraisikud kui ettevõtted ja asutused pidid kõik oma valduses olevad väärtpaberid kahe päeva jooksul registreerima Eesti Pangas.

Kui see seadus puudutas veidi jõukamaid kodanikke, kel oli aktsiaid ja osatähti, siis 19. juulil kehtestati telegraafi teel moratoorium kõikidele rahaasutustele (RT nr 70). Hoiuseomanikele keelati kuus välja maksta üle 100 krooni.

Kaupmehed, töösturid ja põllumehed tohtisid raha kulutada vaid töötasudeks, tooraine ja tööriistade muretsemiseks ning enne moratooriumi välja antud vekslite tasumiseks.

Krediidiasutus pidi välja antava raha põhjendatust rangelt kontrollima. Esialgu kehtestati moratoorium ainult üheks kuuks, kuid seda pikendati kuu kaupa 1941. aastani.

Kuna seadus halvas tublisti majandust, tuli seda uute seadustega kohendada ja kohandada. Seaduse väljaandmise tingis asjaolu, et inimesed tabasid ära olukorra ohtlikkuse, hakkasid raha pankadest välja võtma ja kaupa kokku ostma.

Natsionaliseerimine algab

22. juulil astus kokku uus riigivolikogu, mis samal päeval võttis vastu deklaratsiooni Eesti astumisest NSV Liidu koosseisu. Järgmisel päeval võeti vastu veel kaks olulist deklaratsiooni: maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks ja pankade ning suurtööstuse natsionaliseerimisest. Arnold Veimeri ja Olga Lauristini allkirju kandvas dokumendis öeldakse: ”Vastu tulles rahva õiglastele nõudmistele ning selleks, et kaotada ühe inimese kurnamine teise poolt ning võtta igaveseks söödikute, vabrikantide, tehaseomanike ja pangahärrade võim töötava rahva üle, riigivolikogu kuulutab välja kogu Eestimaa territooriumil pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise.“ (RT nr 77)

23. juulil kohustati kõiki 1. ja 2. järgu kaubandus- ja 1.-5. järgu tööstusettevõtteid maksma 90 protsenti oma sularahavarudest pankadesse hiljemalt raha laekumisele järgnenud tööpäeval ja nõuti kassaaruannete sisseseadmist ning pankadele esitamist (RT nr 78). Sellega saavutati kontroll äride ja tehaste-töökodade sularaha üle.

26. juulil avaldati 487 võõrandatavate tööstusettevõtete nimekiri ja 103 panga nimed. Edasi järgnesid kindlustusseltsid, laevandus- ja autotranspordiettevõtted jt. Natsionaliseerimine tähendas riigistamist ilma igasuguse tasuta, kusjuures senine omanik ja vahel ka juhtkonda kuulunud isikud sunniti ettevõttest lahkuma. Firma kõigi varade ja nõudeõiguste kõrval võeti üle kõik senise omaniku hoiused ning vallasvara, st autod jms, mida loeti ettevõtte omandiks.

Ettevõtte võlad, mille kohta polnud võimalik selgesti tõestada, et need olid tehtud mingi äritehingu rahastamiseks, loeti omaniku isiklikuks võlaks.

1940. aasta hilissuvel tabas enamikku endisi omanikke veel erimaks, mille ametlik põhjendus kõlas, et omanikud olid eelmisel aastal maksnud liiga väikest tulumaksu. Juba eelnevalt vaeseks tehtud omanikel polnud enam raha selle maksu tasumiseks ja seepärast võeti neilt sundkorras korterisisustus ning muu veel alles jäänud vallasvara. Näiteks tehti sel kombel puupaljaks Pärnu tuntud laevaomanik Kristjan Jurnas.

Vara kuulub äraandmisele

Majade natsionaliseerimiseni jõuti novembris, mil avaldati võõrandamisele kuuluva kinnisvara suuruse alammäär: Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus 220 ruutmeetrit, teistes linnades ja asulais 170 ruutmeetrit elamiskõlblikku põrandapinda.

3. augustil lõpetati välisraha müük ja blokeeriti väliskorrespondentide arvete saldo Eesti Pangas (RT nr 92).

5. augustil nõuti natsionaliseeritud ettevõtete aktsiate ja osatähtede üleandmist majandusministeeriumile 15. augustiks ning hilisemate võõrandamisele tulevate ettevõtete aktsiate äraandmist 15 päeva jooksul, arvates riigistamisest (RT nr 93).

5. augustil anti väärismetallide ja -kivide hoiulevõtmise määrus, mille kohaselt kuulus Eesti Panka hoiule viimiseks kogu kullassepaärides ja -töökodades olev kuld, hõbe, plaatina ning vääriskivid väärtusega üle 200 krooni.

9. augustil lõpetati kõik tehingud väärtpaberitega ja nõuti nende andmist Eesti Panka või tema osakondadesse kolme päeva jooksul (RT nr 98).

31. oktoobril ilmus ENSV ajutise ülemnõukogu presiidiumi seadlus pandimajades ja kohtuasutustes panditud või deponeeritud väärisesemete natsionaliseerimise kohta. Pantijatele ja deponeerijatele anti välja väärismetallist esemeid ja -kividest ehteid turuhinnaga kuni 240 krooni ja ühele isikule esemeid koguväärtuses kuni 800 krooni. Ülejäänud esemed läksid tasuta üle riigi omandiks ja arvati riiklikku kullafondi. (ENSV Teataja nr 37)

Trikitamine hindade ja palkadega

25. novembril kehtestati Eestis NSV Liidu rubla kursiga 1 Eesti kroon = 1.25 rubla. Eesti krooni käibelt kõrvaldamise ajaks määrati 1941. aasta 1. jaanuar. Niimoodi sai eestlane krooni eest vastu ainult 1/8 – 1/6 oma raha tegelikust väärtusest. Ühe Eesti krooni ostujõud vastas tegelikult 8-10 rubla ostujõule NSV Liidus. (Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas III, lk 134). Veelgi drastilisemat kursivahet pakutakse samuti ehk ühe krooni väärtuseks oli koguni 10-15 rubla (Eesti ajalugu VI. Trt, 2005, lk 175).

Selle kursivahe õigustamiseks ja suuremate rahulolematuste vältimiseks hoiti Eestis 1940-1941 põllumajandussaaduste hinnad madalamad kui Narva taga. Näiteks kilogramm võid maksis Eestis 1940. aasta algul 2.20 krooni, 1941. aasta algul 7 rubla ja NSV Liidus 25-27 rubla.

Kilogramm sealiha oli vastavalt 1 kroon, 3.50 rbl ja 26 rbl. Sama kehtis tööstuskauba kohta. Kui 1940. aasta algul maksid korralikud meestekingad meil 11-20 krooni, siis aasta pärast juba 90-200 rbl ja üle idapiiri vähemalt 300 rbl.

Tõsi küll, tõsteti töötasusid. 2. augustil ilmus valitsuse, EKP keskkomitee ja ametiühingute keskliidu ühine otsus, millega tõsteti tööliste üldist palgasummat vastavalt käitise majanduslikule olukorrale kuni 20 protsenti.

9. augustil tõsteti riigiteenijate palku 10-20 protsenti, suurem tõus oli madalapalgalistel (RT nr 99). 25. septembril ilmus ENSV rahvakomissaride nõukogu ja EKP keskkomitee otsus riiklike ettevõtete ning asutuste töölistele ning ametnikele töötasu tõstmise kohta. Alates 16. septembrist tõsteti tööliste palka keskmiselt 45 protsenti, õpetajatel, kõrgkoolide õppejõududel, agronoomidel, maa-arstidel, kesk- ja noorema meditsiinipersonali palka 40 protsenti, linnaarstide, inseneride, tehnilise personali ja teenijate palka 30 protsenti (ENSV T nr 14).

Kõik see võis ju olla tore, kui jätta lugemata kaubanduse rahvakomissari Hendrik Alliku käskkiri nr 5 (ENSV T nr 19, 5. okt): ”Spekulatsiooni vastu võitlemiseks panen kehtima korralduse. Isiklikuks vajaduseks võib ühele isikule korraga müüa 500 grammi võid, 200 grammi kohvi, 500 grammi makarone, ühe seebi, ühe konservikarbi, kaks kilogrammi nisupüüli, ühe ülikonna, kostüümi või kleidi, ühe paari nahkjalatseid, ühed pooltallad jne.“

EKP IV kongressil 5.-9. veebruaril 1941 arvas parteijuht Karl Säre oma aruandes, et töötajate elustandard oli kolmekordistunud, sest keskmine töötasu oli 21. juuni eelselt 103 kroonilt tõusnud detsembri lõpuks 307 rublale, aga toidu- ja tööstuskauba hinnatõus jäeti loomulikult arvesse võtmata. 1941. aastal natsionaliseeriti kõik hoiused, mis ületasid 800 krooni ehk 1000 rubla.

Saksa Ostmark

1941. aasta suvel vahetus Eestimaal võõrvõim ja -vägi. Sakslaste esimesi samme oli seni käibel olnud rahakursi alla surumine miinimumini. Rubla ümberarvestuskursiks määrati üks rubla võrdseks 10 riigipenniga.

Ühe Eesti krooni väärtuseks kujunes ametliku kursi järgi seega 1 kroon = 1.25 rbl = 0.125 riigimarka (RM).

Pärnu komandant dr Floto keelas juba 16. juulil 1941 oma teadaandega igasuguse hindade tõstmise: ”Hinnad peavad samasugusteks jääma, millised nad enne Saksa sõjaväe saabumist olid. Hinnatõstjaid ilma minu loata olen sunnitud raskelt karistama.“ (Uus Elu nr 5)

4. septembril teatas komandant, et või kilogramm ei tohi maksta rohkem kui 10 rubla. 9. septembril avaldatud ajutises hinnakirjas maksis võikilo siiski juba 24 rubla (Uus Elu nr 30). Saksamaal kehtinud hindadest olid siinsed tunduvalt madalamad.

Südametunnistuse piinadeta vedasid sakslased siit odavalt kokku ostetud kaupa minema. Pealegi oli Eestis käibel eriline nn Ost-mark, mille väärtus oli vahetuskursi alusel sama kui tavalisel Saksa margal, aga see kehtis ainult ida-aladel.

Kehtis Nõukogude rublagi, mida idarindel sõdivatel sakslastel oli ohtrasti käes. Ost-mark oli Saksamaal mustal turul liikvel kõrgema hinnaga kui Saksa mark, sest selle rahaga oli sakslastel võimalik osta siit kaupa odavamalt kui tavalise marga eest Saksamaal.

Kõiki sakslaste trikke ei jõua siin kirjeldada. Nenditakse, et töötasud ja palgad riigimarkades (RM) vastasid Eestis enam-vähem tasudele kroonides 1939. aastal. Madalapalgaliste palku oli veidi tõstetud ja kvalifitseeritud töötajatel alandatud, võrreldes iseseisvusajaga.

Kui lähtuda kursist 1 kroon = 1 RM, siis maksis normihindadega toidukaup üldjoontes niisama palju kui iseseisvusajal. Aedviljade hinnad olid kahekordistunud, sööklas söömine 2-3 korda kallinenud, tekstiilikaup 2-3 korda kallim ja jalanõud 50 protsenti.

Hoiuste tagastamine

Kui sakslastel oli selja taga katastroof Volgal ja üks tõrjevõit järgnes teisele, tuli neile meelde, et eestlastel oli kunagi raha olnud Riigihoiukassas ja muudeski pankades. Äkki tahab eestlane oma raha kätte saada?

Prints Hohenlohe teatas kindralkomissari ülesandel ja idaala riigikomissari nõusolekul, et alates 10. novembrist 1943 hakatakse välja maksma endisi hoiuseid Riigitööhoiukassast ja teistest krediidiasutustest, mille kohta oli enne 1. septembrit 1941 välja antud hoiuraamatud või hoiutähed.

Väljamaksmisel arvestati ikka sada krooni võrdseks 12,5 riigimargaga. Intresse selle aja eest, alates 1. jaanuarist 1941, ei arvestatud. Väljamaksmisele ei kuulunud hoiused alla ühe marga, juutide, riigivastaste ja muud keelustatud hoiused.

Muudesse veel eksisteerivatesse või likvideerimisel pankadesse mahutatud hoiused lubati välja maksta edaspidi rahaasutuste võimaluste piirides. Nõudmisi lubati rahuldada kuni 1941. aasta 1. aprillini. (Uus Elu 6.11.1943)

Põllumajanduslikke krediidiühistuid ja teiste ühispankade kliente see aktsioon ei haaranud. Näiteks Pärnu laenuhoiuühisuse kohta kirjutati, et pärast reprivatiseerimist ja bilansi puhastamist võidakse endised hoiused täies ulatuses välja maksta (Uus Elu 6.11.1943).

Sakslastele sekundeerisid omakorda juba 1944. aasta sügisel naasnud nõukogude rahaasutused. Nii teatas Pärnu keskhoiukassa juhataja 18. novembril: ”Kõigil neil hoiukassa hoiustajatel, kel on alles hoiuraamatud, on võimalik saada kätte oma 1941. aasta enne okupatsiooni sisse makstud hoiused koos kolme aasta intressidega.” (Töörahva Hääl 1944, nr 20)