Aplaus Endla teatrile

Endla teatri etendus "Janu". Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Endla teatritrupp on saabunud õnnelikuna Saksamaalt kodulinna tagasi. Endla esimene välisdebüüt läks nimelt suurepäraselt korda. Saksa publik, teatritegijad, lavastajad ja kriitikud võtsid Eesti suvepealinna näitemaja etenduse vaimustusega vastu.

Alkohol on Saksamaalgi uimastite kasutamise pingereas esimesel kohal. Ikka ja jälle käivad pressist läbi alarmeerivad kirjutised selle kohta, kuidas juba alaealised joovad ennast meelemärkuseta olekuni, sest ei tule toime tulemuslikkust ootava ühiskonna nõudmistega.

Hans Fallada romaani järgi tehtud film “Joodik” (“Der Trinker”), kus peaosa esitab Harald Junke – ise alkohoolik, kes jõi enda, paparatsod kannul, hullumajja –, on sööbinud sügavalt sakslaste teadvusesse.

Raha ei tee õnnelikuks, seda on kogenud pärast piiride langemist eestlasedki, kes nüüd õnneks on hakanud otsima elu väärtusi mujalt: kas perekonna soojusest, spordist, ühiskondlikust tööst, kultuuriüritustelt või selliste sõpradega suheldes, kes ei hinda ainult maist vara.

Kuid alkoholi kuritarvitamine on ka heaoluühiskonna probleem, kui tekib igatsus millegi järele, mida pole võimalik rahuldada.

Martin Algus ja Triinu Ojalo nimetasid seda kõneluses publikuga januks elu järele. Kui inimesel puudub julgus elada välja oma isiklikku elu ja unistusi, võetakse argipäeva reaalsuse eemalepeletamiseks abiks uimastid.

Näidendi “Janu” lõpp jäi lahtiseks, iga vaataja võis teha omad järeldused. Minule ja mitmele teisele saalisolijale jäi lootus, et Armin leiab endas jõudu oma joogiprobleemi näha ja ise abi otsida. Perekond ei saa – nii tõi autor oma näidendis esile – aidata joodikut, enne kui ta ise teadvustab oma probleemi.

Kohtusin aasta tagasi Saksa DVst pärineva suurepärase näitlejanna Katrin Sassiga, kes on avalikult seisnud alkoholismiga vastakuti. “Ma võin iga päev põrgusse tagasi vajuda. Tean seda, sest olin põhjas. Õnneks teadvustas mu viimane rakk mõistust, et pean abi otsima,” ütles ta.

Ago Andersoni kehastatud Armin oli suurepärane ja usutav. Hästi mängisid tema joomakaaslased, kes äpardunud oma elus, otsivad lohutust pudelist ja oma olukorra süüdlasi mujalt. Neid esitasid Lii Tedre, Lauri Kink ja Ahti Puudersell.

Sakslased tõid samuti esile, et väiksemate osade täitjad Helle Kuningas, Liis Laigna, Kaili Närep ja Sten Karpov olid samuti tasemel. Eriti jäi neile õrna soo esindajate esitusest mulje, et Eestis kannavad just naised suurema osa elukoormast enda õlgadel.

Ennekõike tekkis kohalolnud publikul aga janu Endla teatri teistegi tükkide järele, ots on nüüd lahti, esimesed kontaktid sõlmitud ja nii võime tunda rõõmu uute teatrikohtumiste üle.

Seniks aplaus Endlale, sest trupp tõestas, et väikesteski näitemajades võib teha superhead teatrit.