Tänavu on Treimani küla Lepa-Ansi talu õu kahel korral üle ujutatud ja kuivast maast ära lõigatud, nii et perenaine ei pääse autoga tööle, arstile ega poodi. Süüdlast otsides viipab rahvas külataguse riigimetsa poole.
Kuivendus uputab Treimani küla
/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
31. august 2010, 11:04
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegu pole tänavuse hädaga, Lepa-Ansi talu perenaine Anni Soomre ja veel vähemalt kolm läheduses asuvat majapidamist on aeg-ajalt peale suruva tulvaveega maadelnud aastakümneid.
“See on Via Baltica ja Pärnu-Ikla vana maantee vahel laiuv riigimets, mille kuivenduskraave pidi vihmavesi Treimani oja kaudu merre peaks voolama, aga kui merevee seis on kõrge, ongi minu ja naabri õu vett täis ning meid muu maailmaga ühendav ainus autotee vee all,” jutustas Lepa-Ansi perenaine.
Nii juhtus 26. augustil, kui ööga sadanud vihmavesi voolast metsast mere suunas, kuid Treimani ojas, mis on veetaimi täis kasvanud ja meenutab pigem looduslikku kraavi kui oja nime kandvat veekogu, üle kallaste ajas.
“Meri surus vastu ja metsast alla voolanud vihmaveel polnud kuhugi mujale valguda kui üle kraavide õuedesse, vesi ujutas üle meie ainsa autoteegi,” rääkis Soomre. “Paar-kolm korda aastas oleme sedasi kindlasti üle ujutatud.”
Eriti hirmus oli 2005. aasta augustis, kui samuti ohtralt vihma sadas ja Lepa-Ansi ning Lepa-Triinu talu õu olid vett triiki. Kulus kümme päeva, enne kui liigvesi sellevõrra merre voolas, et vee alt vabanenud tee autot kandma hakkas.
Sellest ajast on muutunud nii palju, et Lepa-Ansi pere on käsitsi ehitanud uue õuetee ja Häädemeeste vallavalitsus rajanud talutanuma otsa truubi, millest loodeti, et vähemalt autoga pääseb talust välja kuiva jalaga.
“Valla ehitatud truup töötab, aga sellest on ikka veel vähe, sest vihmavesi ujutab meid endistviisi üle. Ja autoga ei pääse ikka õuest välja, kui metsadest vihmavesi meie maadele valgub ja madala autotee enda alla matab,” tunnistas Lepa-Ansi perenaine.
Polegi looduse kapriis
Anni Soomre on põline Treimani elanik, kelle talu on üks kolmest, mis Põhjasõja järel kogu kandile nime Dreimannsdorf (Kolmemeheküla) andis.
Soomre rõhutas, et nende kandi üleujutused ei ole looduse kapriis. “Meie esiisad ikka oskasid valida kohta, kuhu maja ja kõrvalhooned ehitada,” avaldas ta. Märkides, et üleujutusi põhjustavad 1960. aastail ülalpool talumaad rabametsa kaevatud kuivenduskraavid, kust liigne vesi oja kaudu merre peaks voolama, aga ei voola, kui merevee tase on kõrge ja taevamärga korraga palju.
“Olukord on meil selline, et samal ajal kui teised kuiva aja järel sademeid õnnistuseks peavad, pelgame meie iga sajupäeva, sest kunagi ei tea, kas hakkame uppuma või pääseme seekord,” tõi Soomre igapäevaelu iseloomustava võrdluse. “Ma ei saa tööasjuski kindlaid kokkuleppeid sõlmida, sest võib juhtuda, et ma ei pääse kokkulepitud ajal autoga liikvele. 1. septembril pean linna arstile minema, aga ma ei või olla kindel, et saju korral jälle veevangi ei jää.”
Vallavõim laiutab käsi
Häädemeeste valla arendus- ja keskkonnanõunik, vallavalitsuse liige Merle Rooling on Treimani uputustega hästi kursis.
“Enne Teist maailmasõda olid sealsed metsad kirjas soostunud metsamaadena, mida nõukogude ajal kuivendama asuti,” ütles Looring. Temagi kinnitas, et uputusi põhjustab metsade vigane melioratsioonisüsteem.
“Minu hinnangul oli merevee tase viimase uputuse ajal meetri jagu tavalisest kõrgem ja 25. augusti öösel oli siinkandis erakordselt tugev vihmasadu,” kirjeldas Looring uputuse tekkimise eellugu. “Samal ajal on tegu eraomandis ojaharuga, mille eest vald ei pea hoolt kandma. See, et vallavalitsus Lepa-Ansi õueteele truubi ehitas, oli valla vastutulek.”
Riigiasutused vangutavad pead
Häädemeeste vallavalitsus soovitas Lepa-Ansi perenaisel kirjutada põllumajandusametile. Asutusele, millel lasub kuivendussüsteemide riikliku järelevalve kohustus, kuid mille Pärnu keskuse juhataja asetäitja Ain Juurikas kinnitas seda, mida viis aastat tagasigi, kui Treimanit tabas üks suuremaid vihmaveeuputusi.
“Treimani oja ei kuulu riigi korrashoitavate ühiseesvoolude nimistusse, kuna kuulub ümberkaudsetele maaomanikele,” ütles Juurikas siis ja kordas sama nüüd.
Samal ajal koondab AS Maves keskkonnaministeeriumi tellimisel ja sellekohase eurodirektiivi raames omavalitsuste kaudu teavet riigis üleujutusest ohustatud paikade kohta, et kaardistada potentsiaalseid uputusi ja sõnastada “olulise üleujutusohuga seotud riskide definitsioon”.
Definitsioon ja riskikaardid peaksid valmima 2013. aastaks.
“Ministeeriumi palvel kogub AS Maves teavet väikesemastaabiliste üleujutustegi kohta, mis tõenäoliselt ei mahu tulevikus “üleujutuse” mõiste alla,” sõnas keskkonnaministeeriumi veeosakonna spetsialist Tiia Pedusaar. “Aga see aitab meil sellistele probleemidele lahendusi otsida.”
Selline lubadus kas või kauges tulevikus tulla appi ühe küla neljale majapidamisele, kus kannatatakse riigi vussis melioratsioonisüsteemi pärast, on suuremeelne, sest riigimetsa majandamise keskuse andmetel on Eestis üle 30 aasta vanuseid kuivendussüsteeme ligikaudu 200 000 hektaril. Enamik neist vajaks korrastamist.
Ehk just seepärast oli ministeerium Treimani uputusehädadele vastates üldsõnaline ja varmas oma lubadust “sellistele probleemidele lahendust otsida” tagasi võtma.
“Treimani küla juhtum on kohaliku omavalitsuse haldusteema ning ilmselt on tegu kinnikasvanud kraavidega,” pakkus keskkonnaministeeriumi veespetsialist. “Tuleb välja selgitada, kelle vastutusalas see metsakuivendussüsteem on.”