Eno-Gerrit Link: Staadionibändi tõusud ja mõõnad

Eno-Gerrit Link. Foto: PP

Kui Eesti jalgpallikoondis 24 aastat tagasi kokku tuli ja hakkas esimesi arglikke katsetusi tegema, oli staadionibänd selgelt nišiansambel, millele elasid kaasa vaid hardcore-fännid ja käputäis melomaane, kelles igasugused uued helid huvi äratavad.

Ehkki suur publikumenu neid alguses ei saatnud, kukkus nii mõnigi pungilik kolme duuri lugu päris rajult ja ägedalt välja, ning neid, kellele meeste repertuaar silma-kõrva jäi, tuli riburada pidi juurde.

Kui bändi telliti dirigeerima islandlane Teitur ja hollandlased Arno ja Jelle, paranes pillimänguoskus silmaga nähtavalt ja kõrvaga kuuldavalt. Siis tuli ka rahva armastus. Mõne aasta kauamängivalt leidis põnevaid palu, mis läksid korda nii tõsistele kriitikutele kui ka traktoristile Kanakülast. Kuulajad hakkasid uusi lugusid ootama samasuguse põnevusega nagu lapsed jõulukingitust. Andunumad poolehoidjad ei pidanud paljuks käia tuhandete kaupa lemmikutega kaasas staadionikontsertidel naabervabariigis Lätis ja isegi pikemal reisil udusel Albionil, kus sai paraadil koos britpop’i megastaaridega nautida kuulsa Wembley’ aurat.