Pikka aega on olnud tavaks arvata korteri-, garaaži- ja aiandusühistud välja nende hulgast, kes tegutsevad meie kõikide ehk avalikes huvides. Nende puhul on arvatud, et aetakse vaid oma ühiskasutuses omandiga seotud asju ega nähta kaugemale.
Valter Parve: Korteriühistud on kodanikuühiskonna võimalus
/nginx/o/2016/08/22/5747713t1h1c46.jpg)
14. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tahtsin seda eelarvamust kontrollida ja palusin Lääne-Eesti korteriühistute viiendast foorumist (15.03.08) osavõtjatel vastata mõnele küsimusele. Sain täidetult tagasi 55 ankeeti ning esimene ja kõige suurem üllatus oli, et 47 vastaja meelest “enne kui kohalik omavalitsus teeb otsuseid tänavavalgustuse, bussipeatuste ja -liinide, koolide-kaupluste, spordirajatiste paiknemise, alkoholimüügi aegade ja muu kohta, tuleks küsida korteriühistute arvamust”. See tähendab, et vastajatest enamiku arvates ollakse valmis olema partner nendegi teemade üle arupidamisel, mis meid kõiki ühel või teisel viisil puudutavad.
Pärnu linna väljanägemine on tänu tublidele korteriühistutele oluliselt paranenud: vaadake seda muutust, mis on toimunud Mais, Jannseni ja Pikal tänaval ning mujal!
Selles närvilises, aega ja raha nõudvas töös on ühistute eestvedajad ja liikmed suutnud saavutada väga korraliku nähtava tulemuse ning saanud väärtusliku koostöö kogemuse. Enesekindlust on tõenäoliselt lisanud soojasõlmede tagasivõitmine kohtuvaidlustes.
Väitega “korteriühistud on ju tõesti moodustatud (eeskätt) maja korrashoidmiseks, kuid ühtlasi võiksid need väljendada oma arvamust teistes küsimustes, mis puudutavad meid kõiki” oli päri 38 vastanut 54st, üheksa valisid “nii ja naa” ning vaid seitse leidsid, et “ei, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde”.
Mina usun küll, et Pärnu linnavalitsus oleks võinud liuväljaküsitlusele kulutatud 360 000 krooni kokku hoida, kui oleks vaevutud selle teemaga korteriühistute (ja teiste kodanikuühenduste) poole pöörduma.
Ehk oleks siis koguni selgunud, et liuvälja parim koht võiks olla seal, kus elab palju lapsi: Mai elurajoonis näiteks (vähem keskele kokkusõitmist, lapsed rohkem silma all).
Teatud pessimismi väljendavad vastused järgmisele küsimusele: “Üleriigiliste asjade üle arutlemisel võiksime samuti oma arvamuse välja öelda: tuumajaam, riigikogulaste palgad ja üldse võimu kaugenemine rahvast, viinareklaam telesaadetes ja palju muud puudutab ju meid kõiki”. 30 vastajat 53st oli seda meelt, et “meie arvamust tuleks küsida”, kuid tervelt 17 arvas, et “kuulatakse ära ja siis – mis sellest muutub?”.
Küllap paljude isiklik kogemus annab alust kahelda osalusdemokraatia tõhususes, sest usaldus esindusdemokraatiagi suhtes näib langevat. Seda väljendab populaarne rahvatarkus “vali keda tahad, pumba juurde pääsevad lõpuks ikka ühed ja samad”.
Aga et Pärnu oleks mõnus koht elada, peaks püüdma taas au sisse tõsta mõlemad nimetatud demokraatiad.
Kohalike valimiste kaudu võiks võimu juurde lubada neid, kes isiklikele ja erakondlikele (parteisponsorite) huvidele eelistavad linna kui ühise elukeskkonna vajadusi ning kes selle nimel peavad aru avalikes huvides tegutsevate kodanikeühendustega, sealhulgas korteriühistutega.
Jõudu ühistutele raskete aegade üleelamisel ja üha kasvavat koostöövaimu!