Haid Via Baltical

Peeter Krimm. Foto: PP

Püstitasin 2006. aastal õuele uue ehitise ja nüüdisaja Fibo-plokist vundamendi ümbritsesin drenaažiga nagu vaja. Kõikvõimalikud load ja kooskõlastused said paika, vesi voolas maanteekraavi ja elu oli ilus.

Kevadel 2010 algas tee-ehitus, kraav aeti umbe ja selle asemele paigaldati sügavale maasse võimas sademeveemagistraal. Sellest tehti väljavõte krundi nurka väikese kaevuna, kuhu sai ühendada nii mineviku kui tuleviku maatorud.

Tegemata jäi vaid väike asi: minu toruotsa ühendamine kaevuga. Suvi algas ja olin muretu, sest päevselgelt pidi pistetama tilbendav toruots ühel kaunil päeval kaevu.

Sügise koidikul muutusin rahutuks ja hakkasin ahistama ehitusjärelevalvest Urmas Koksi. Vahel ei saanud teda telefonitsi mitu päeva kätte, kuid siis õnnestus ta kinni nabida teepervelt. Asi muutus kahtlaseks, Koks suunas mind SIA Bindersi töödejuhatajaga otsesuhtesse. Seda õnnetust parem ei meenutaks.

Äkitselt jõudis kätte november ja viimases hädas palusin abi toonaselt projektijuhilt Tõnu Kuusikult. Hädas olin sellepärast, et 800 ruutmeetrit aeda oli vee all, toruühendus aga tuli teha meeter altpoolt veepinda. Tühja sest vundamendist, aga mu WC imbväljak külmuks kinni ja avaneks suurepärane väljavaade kevadeni ämbri peal käia.

Kuusiku vastus kuivatas mu keele: “Lasegi maal külmuda, siis ju vett enam pole!” Panin toru hargile ja tegin ühenduse enda kulul vahetult enne lume tulekut, sest ämbrisse kakada ei tahtnud ja abivõimalused olid ammendunud.

Ei tahagi meenutada, kui palju vaeva ja kulutusi see nõudis, kuid kiuslikuna ei jätnud ma maanteemehi rahule. Küsisin nende töö tegemise eest sirget raha.

Koks lubas poolteist aastat jutti. Selle aasta märtsis tõotas ta viimast korda, et “nädala pärast”, siis viskas mul rihma maha ja hoiatamata kaebasin ta peale. Asjamehed olid nagu mälu kaotanud. Minu õnnetus on, et nii kaua valevorste uskusin ja ühtegi meievahelist juttu pole paberil. Ehk lihtmeetodil ei tõesta ma midagi.

Ega midagi, kohe aprillis läksin uuele ringile uue projektijuhi Gregor Reimetsaga. Loomulikult kirjalikult. Pingpongi on mängitud siiani, otsustasin sellele lõpu teha ja anda kahurist tuld.

Tõeline hai

21. septembril sammusin maanteeameti Lääne regiooni kontorisse, et projektijuhile üle anda krundi 2006. aasta plaan, kus vaidlusalused maatorud kenasti kirjas, nagu nad sellest ajast linnaplaanilgi on. Paberil olid kõik vajalikud kooskõlastused nähtaval. Ilmselt vaidlus hoobilt lahendatud.

Asjalikku arutelu segas uksest sisse astunud asedirektor Margus Eisenschmidt. Kiiresti end asjaga kurssi viinud, uuris ta mu plaani ja küsis: “Kas projekt nende torude kohta ikka on?” Teadsin, et kõnealusel juhul pole projektil enam mingit tähtsust, kuid läksin tõenäolisest vaidlusest lühemat teed pidi ja vastasin blufile blufiga: “Linnavalitsuse arhiivis on kindlasti.”

Bluff blufi vastu töötas, kuid oponent läks ruttu uuele ringile. Ülemuse pilk jälle plaanile. “Oot-oot, kuhu see vesi voolab?” uuris ta. “Maanteekraavi. Kas vee kraavi laskmise luba ikka on?” Sellise küsimuse peale ei osanud ma teha muud, kui osutasin laual lebavale plaanile ja palusin kahesõnalist vastust oma küsimusele “Kas see paber on ebaseaduslik?”. “Ei ole,” tuli vastus. Seega on seaduslik ja arutelu sel teemal lõppenud, lugesin küsimuse lahendatuks. Eksisin.

Kuna ühelt poolt jala taha panemine ei õnnestunud, prooviti kohe teiselt poolt. Sain teada, et minu toru ühendamine on minu ja ehitaja (Bindersi) vaheline asi, maanteeamet ei puutu asjasse kuidagi. Nii kõva teooria kohta oskasin vaid küsida: “Kas peaksin töömehele, kes keeldub labidat maasse löömast, vastu hambaid andma, sest muid mõjutusvahendeid mul pole?” “Kui te nii julge mees olete!” kõlas vastus, seega sisuliselt “Jah”.

Järele mõeldes oli Eisenschmidtil julguse kohalt tuline õigus, sest töömehed pole ju papist poisid ja peab arvestama võimalusega valusasti tagasi saada. Seega on mõistlik tööline kaevama sundida tulirelvaga, seistes rahulikult labidalöögi ulatusest väljas ja oodates, millal auk valmis saab. Nüüd on tänu asedirektorile teada, kuidas keerulisi küsimusi imelihtsalt lahendada. Tõsi, ta rääkis veel töödejuhatajast ja firmajuhist, aga kes läheb neid välismaa firma puhul otsima? Töömees on kohe saadaval.

Järgmiseks raundiks valiti eneseõigustus: “Maanteeametil pole teiega lepingut, amet pole mingeid tingimusi rikkunud ega midagi lõhkunud.” Viimane sõna oli viga. Tõstsin näpu: “Olete küll! Lõhkusite kraavi ehk vana süsteemi.”

Järgnes kiire teemamuutus ja enesehaletsus. Kuulsin, kui raske maanteeametil on, kuidas Binders tünga tegi ja kui kalliks nüüd ehitus läheb.

Kuri maailm

Eisenschmidti tunnustuseks tuleb öelda, et ta ei hakanud mind toitma lõputute lubadustega, vaid saatis kohe pikalt. See variant on kordi parem, sest hoobilt saab selgeks, kes millisel pool rindejoont on.

Täielikku segadusse ajas mind jutuajamise käigus saadud kinnitus informatsioonile, et linnavalitsus pole maanteeametile, õigemini projekteerijale kunagi väljastanud torustike plaane. Nad olla need hankinud kuskilt mujalt. Tundub uskumatu, kuid pidin uskuma. Kust iganes need plaanid pärinevad, pole vahet, aga ime siis, kui ehitaja põrkab pidevalt ebatäpsustele. Sellega on ju tore põhjendada ehituse venimist ja kallinemist. Vigurivänt projekteerija pani jälle viguri kotti ja müüs maanteemeestele!

Kas minu õnnetu maatoru tolle plaani peal oli, ei tea. Küll tean, et 18.09.2012 saadetud elektronkirjas edastas projektijuht mulle krundi 2005. aasta plaani, kus loomulikult pole torudest haisugi.

Uurisin, kust selline arhailine paber pärineb. Ilmnes, et Koks hankis selle linnavalitsuse arhiivist. Miks just 2005. versiooni? Sest olin meilis kirjutanud, et torud kanti plaanile 2006. aastal. Miks Koks mulle kaks aastat tagasi ei öelnud, et ma soovin olematut? Aga inimesel on ju mäluga kehvasti.

Maanteeamet leiutas tolle antiikse plaani taustale lollitamiseks salarelva: projekteerimine olla alanud 2005. Võib-olla, ei tea. Õnnetuseks on mul tõrjerelv, et Tallinna maantee ristmik lülitati kibekiiresti projekti alles 2008.