Tauno Jürgenstein: Sindi pais või Wöhrmanni kärestik?

Tauno Jürgenstein.

FOTO: PP

Nädalataguses Sindi paisu teemalises artiklis (Vt Tauno Jürgenstein, “Sindi paisu mõjudest”, PP 7.11) jäi õhku küsimus, milline oleks alternatiiv Sindi paisule. Vaatleme seda täna lähemalt ühes selle võimalike mõjudega.

Kaks lahendust

2007. aastal valminud põhjalik ja suurt hulka Eesti tippspetsialiste kaasanud Pärnu jõe nelja paisu käsitlenud keskkonnamõju hindamine (KMH) soovitas kahe parima variandina Sindi paisu kas sootuks likvideerida või rajada selle keskele 50 meetri laiuse kalarambi (kärestik), mille korral paisjärv säiliks.

Need kaks lahendust on endiselt parimad ja ainsana püüab nende vastu sõdida arendaja. Kahetsusväärsel kombel on Sindi paisu arendaja enda mõjusfääri suutnud haarata mõne poliitiku, kes toetavad hüdrojaama ehitamise plaani kas rahalõhnast ninas või loomupärasest koogutamisvajadusest jõukama kodaniku (kes AS Raju omavad ärimehed kahtlemata on) ees.

Hüdroelektrijaama (HEJ) kahjulikkusest kirjutasin põhjalikumalt eelmisel korral. Jääb lisada, et selle kasulikkus on marginaalne ega ulatu märkimisväärselt kaugemale omanike taskust. HEJ rajamisega ei looda Sinti, Sauga ega Paikuse valda juurde ühtki töökohta. Tänapäevased jaamad on kõik täisautomaatsed.

Arvestuste kohaselt toob jaama 6,69gigavatt-tunnine elektri aastatoodang omanikule taastuvenergia praeguste hindade järgi sisse veidi üle 600 000 euro aastas. Lahutame sellest jaama hoolduskulud ja avalikkuses välja käidud investeeringusumma, mida selles valdkonnas võiks ootuspäraselt jagada vähemalt kümne aasta peale, ja saame tulemuseks, et kasu seisneb umbes 300 000 euro teenimises aastas.

Kõrvutame tulemuse Sindi paisu põhjustatava kahjuga kalavarule – selle suurusjärguks on eri allikad hinnanud minimaalselt kaks miljonit eurot aastas – ja kogu plaani absurdsus saab veel selgemaks.

Muide, kalavarule tekitatud kahju pärineb suures osas meie rannakalurite saamata jäänud tulust. Rannakalurid aga Sindi paisu teemal vaikivad. Kas on seos mõistmiseks liiga keeruline?

Seega taandub küsimus sotsiaalsele õiglustundelegi.

Mis on olulisem: kas lasta ärimeestel veidi lisa teenida või eelistada kümneid tuhandeid otse ja kaudselt kasusaajaid, sealhulgas mitutsada Pärnumaa rannakaluri peret?

Mõttetu on jutt Sindi HEJst kui riikliku tähtsusega strateegilisest tootjast. Seesama 6,69 gigavatt-tundi aastas moodustab alla 0,07 protsendi Eesti prognoositavast energiatarbest ja vastab umbes kahe tänapäevase tuulegeneraatori toodangule.

Taustaks: kõigi Eesti jõgede reaalselt kasutatav hüdroenergeetiline potentsiaal küünib vaevalt kahe protsendini prognoositavast elektrienergia kogutarbimisest riigis.

Taastada kärestik

Niisiis oleks reaalne alternatiiv Sindis paisule taastada sellel kohal kunagi asunud kärestik. Paisud on enamasti ehitatud kärestikele, sest seal on jõe lang suurim ja veejõudu on lihtsam ära kasutada. Kärestik on jõelises biotoobis vääriselupaiga seisuses. Just selle kivine-kruusane põhi, pööriseline ja kiire vool ning suuremate rahnude loodud vaheldusrikkus voolumustris ja eri tsoonide tekitamises on parim jõeline elupaik.

Vooluveekogusid uurinuna tean, et sellises biotoobis on kalastiku liigi- ja isendirikkus suurim. Sama on seis kõikvõimalike põhjaselgrootutega, mis moodustavad enamiku kalade toidulaua. Kärestiku kiire vool aereerib kivide vastu põrkudes vett, parandades selle kvaliteeti. Põhjakruusa kasutavad kudepaigana meie vääriskalad lõhilased.

Kärestik on hinnaline pärl jõe looklevas pärlikees ja neid jagub meie tasandikujõgedele niigi napilt. Neist igaühe tagasivõitmine loodusele väärib pingutust.

Kuid kärestiku väärtus ei seisne üksnes loodusrikkuste kasvus. Sel on inimesele otseseid väärtusi. Kasvavad kalurite ja harrastuskalastajate kalasaagid ja seda nii sellesama uue-vana kärestiku kui ülespoole avaneva jõe arvelt.

Kärestikul lendõngega kalastamine, mis juba aastasadade eest oli üks kolmest põhioskusest, mida iga Inglise aadlik pidi valdama, on nauditav ajaveetmise viis.

Suurte jõgede suurtel kärestikel saab harrastada paeluvat ja vaatemängulist süstaslaalomit, mis teeb kärestikest veesportlastele, rääkimata veematkajatest, nõutud kohad.

Niisama tähtis on loodusenautleja võimalus vaadelda ürgsete voogude mängu kiires ja võimsas jões, tunnetades looduse vabadust ja suursugusust oma põlisel teel.

Selle, paljude loodussõprade visiooni täitumisele oleme praegu küllalt lähedal. Tunduvalt lähemal, kui seda on oldud viimased 180 aastat. Vaja on vaid riigiisadel-emadel end lõpuks kokku võtta ja vajalik samm ära astuda. Samuti tuleb kohalikel üle saada hirmudest ja valeuskumustest.

Müüdid

Esimene müüt on, et jõgi kuivab ära, kui paisu ees pole. Vabandust, aga selle jutu levitamise au kuulub kas väga rumalale või teadliku hirmutamiskavatsusega inimesele.

Minge vaadake, kas 3,5 kilomeetrit paisust kõrgemal, kuhu paisutamise mõju ei ulatu, on jõgi kuivanud. Mis te arvate, kuidas see vesi sinna paisjärve siis saab, kui ei voola arvukatest lisajõgedest, ojadest ja allikatest, mis asuvad ülesvoolu?

Seda, et keegi mäletab jõge “mudase nirena” paisu ehitamise perioodist, ei saa tõsiselt võtta. Kui paljastuvad äsja ulatuslikult veega kaetud olnud mudased kalda- ja taimestikualad, võib jääda vaid mulje, et jõgi on nüüd pisem. Pealegi lastakse paisud alla ajal, kui jõgede vooluhulk on väikseim, et oleks lihtsam toimetada, ja see jätab vahel visuaalselt petliku mulje.

Jõe kuivamisega aetakse sageli segamini veepeegli kinnikasvamist. See ei tulene aga niivõrd vooluhulga vähenemisest, kuigi sellelgi on melioratsioonitöödest põhjustatult otsene mõju, kui toiteainete lisandumisest jõkke.

Lisandumine on toimunud aastakümnete vältel peamiselt põllumajandusest (väetamine ja virtsalekked) ja asulate puhastamata heitvetest. Kui viimasena nimetatute seis on tänu puhastusseadmete rajamisele paranenud, siis põllumajandusreostus näitab taas kasvutendentsi.

Toiteained settivad aeglasema vooluga kohtadesse, sealhulgas paisjärvedesse, ja satuvad neist uuesti ringlusse, põhjustades veekogude kinnikasvamist. Seega on jõe kokkukuivamise seisukohast paisul taas täita seda protsessi pigem süvendav roll.

Müüt number kaks on, et kaevud jäävad kuivaks. See on paljuski ületähtsustatud probleem. Madalvee paisutuse mõjupiirkonda jääb kaldal (kuni 100 meetri kaugusel jõest) umbes 30 üksikmajapidamist, peale selle Viira küla, millel on tsentraalne veevarustus. Salvkaev on üksikmajapidamistest ilmselt veel heal juhul kolmandikul.

Need majapidamised on veetasapinnast keskmiselt viis kuni seitse meetrit kõrgemal, ent tõenäoliselt pole nende kaevud seal nii sügavad.

Teades, et põhjavesi järgib maa sees üldjoontes reljeefi, kuid sõltub siiski pinnase kivimitest, võib hinnata, et kui paisjärves langeb veetase 1,5 meetrit ja vähem piki jõge üles, mõjutab see maksimaalselt vaid üsna jõe lähedale jäävaid salvkaeve halvemal juhul poole kuni ühe meetri võrra.

Kui tulebki umbes kümme uut kaevu teha või vanu süvendada, on see kulu paisu likvideerimise kogukulust marginaalne. Vastavad uuringud tuleb veetaseme langetamise eel kindlasti teha ja kaevude maksumuse saab lisada projekti kuludesse.

Sindi sümbol?

Veel üks hirme on see, et kaob Sindi väliujula. Jah, senisel kujul kaob muidugi, aga selle asemele saab normaalveetasemegagi uue luua vastavalt jõge süvendades, kaldajoont kujundades ja osa voolu sealtkaudu suunates. Pealegi, isegi paisu kaotamisel jääb selle asukohta umbes meetrine künnis, mis kujundatakse kärestikuks. Seega ei lange vesi kolm, vaid poolteist meetrit ja ujula kohta pole vaja meeletult süvendada.

Kõige tähtsam väide tundub olevat see, et pais on “kogu aeg olnud” ja et see on Sindi sümbol. Tuletaksin meelde, et algne pais ehitati 180 aastat tagasi. Sindi linn sai aga lähte kalevivabrikust, mille hooneist praegugi mõni püsti, ja pais oli ainult selle käitamiseks tehtud lisarajatis. Samaväärne oleks pidada rahvuslipust tähtsamaks varrast, mille abil see lehvida saab.

Nüüdseks on kõnealune rajatis saanud tapjapaisu kuulsuse ja päästjate hinnangul polegi võimalik midagi teha, et inimesi sealt elusana kätte saada. Kas te ikka sellist sümbolit tahate oma linnale? Minevikku on hea mäletada, kuid see alguspunkt, mis au ja kuulsust toonud, oli ikkagi kalevivabrik, mitte pais.

Teen ettepaneku lahendada Sindi linna sümboli küsimus loovalt ja elujaatavalt. Esimene võimalus on korda teha ja uude staatusesse tõsta veel säilinud tehasehooned, kuhu saaks rajada mõne tänapäevase konverentsikeskuse või vaba aja veetmise koha. Paisu asemele rajatava kärestiku võiks näiteks nimetada vabriku asutaja auks Wöhrmanni kärestikuks.

Mõelge, kas poleks meeldivam lugeda ajalehest pealkirja “Sindis Wöhrmanni kärestikul toimuvad süstaslaalomi meistrivõistlused” tavapäraste uppunutest teatamiste asemel?

Aadu Musta kirjutatud ajalooülevaatest “Sindi linn ja 1. Detsembri nimeline vabrik 1833–1983” saame teada, et paisu ehitamise teade põhjustas juba 19. sajandil rahulolematust.

Kardeti, et paisutatud vesi uputab madalamad põllud, heina- ja karjamaad, tamm ise aga saab ületamatuks tõkkeks kaladele, paatidele ja palgiparvedele. Nii julge sekkumine looduse asjadesse tekitas talupoegades hirmu.

Kui 1919. aasta kevadine suurvesi ja jääminek paisu lõhkusid, tehti uue rajamise kohta rida täiendusi ja ettepanekuid. Väga suurte etteheidete osaliseks sai vabriku pais kalamajanduslikust aspektist.

Hädavajalikuks loeti paisule kalatrepi ehitamist. Rõhutati, et just Sindi vabriku pais on süüdi mitme kalaliigi täielikus kadumises jõe kesk- ja ülemjooksult. Ent kalatrepp jäi ehitamata.

Seega pole midagi uut siin päikese all, on vaid inimeste lühike mälu ja ignorantsus. Aga meil on võimalik nüüd ajaloo kulgu taas muuta, valides Sindi paisu asemel Wöhrmanni kärestiku.

Tagasi üles