Martin Helme: Kartellipoliitika vastu
8. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meid ootavad ees parteilised valimised. Eurovalimistel pannakse kodanik fakti ette: oma hääl tuleb anda parteile ja küll partei juba ise vaatab, mis ta sellega teeb. Võib-olla läheb Brüsselisse tõesti nimekirja esinumbriks olnud parteijuht, aga võib-olla hoopis mõni tagapool istuv hääletõmbepuudega parteibroiler, kes just selleks puhuks hautud ja aretatud on.
Äsja avalikustatud arvamusuuringust selgus, et Eesti inimeste meelest on kõige ebausaldusväärsemad institutsioonid parteid. Ometi on needsamad parteid otsustanud end muuta kodanikule senisest veel eemaletõukavamaks, võttes inimestelt ära isegi võimaluse valimistel partei nimekirjas kandideerivate isikute vahel valida. Miks?
Põhjus on lihtne: Eesti poliitikud on aastaid teinud kõik endast oleneva, et vähendada kodanike sekkumist reaalsesse riigivalitsemisse miinimumini. Kodanikud ärgu segagu, käimas on tähtis töö!
Teadliku ja tahtliku valijate tasalülitamise lähtekohaks on rahvavõimu ja omavalitsuse ideoloogia põhimõtteline eitamine ning tulemuseks totaalne võõrandumine kodanike ja riigi vahel. Iga natukese aja tagant valavad poliitikud küll krokodillipisaraid selle kuristiku pärast, mille nad enda ja kodanike vahele tekitanud on, aga see ei takista neil kuristikku muudkui laiendamast.
Tõsi, aeg-ajalt pakutakse ehtsat pokazuha’t. Nagu eesootav ”Minu Eesti“ kampaania. Justkui üllas ja vajalik, aga lähemal vaatlusel põhjalikult mäda üritus. ”Minu Eesti” on klassikaline valitsuse organiseeritud valitsusväline organisatsioon. Tegemist on jaburusega.
Väidetavalt on see altpoolt tulev kodanikualgatus, mille tellib riik ja mida rahastatakse maksumaksja rahaga, et inimesed saaksid kokku tulla ja auru välja lasta. Aga hei, milles küsimus, vähemalt paberi peal on meil jõle vinge kodanikuühiskond. Enamgi, “Minu Eesti” pole rangelt võttes isegi kodanikele, vaid mittekodanikele, see tähendab, et päris kodanike otsustusõigust õõnestatakse veel, andes mittekodanikele hiiliva võimaluse riiklikes küsimustes legitiimselt kaasa rääkida.
Küllap teavad parteilased suurepäraselt, et kodanikele ei meeldi, kui neile valikud ette kirjutatakse. Aga miks nad peaksid hoolima millestki nii triviaalsest nagu kodanike rahulolematus või pahameel? Eesti poliitiline koorekiht on ehitanud oma arvates nii mitmekihilise isolatsiooni enda ja valijate vahele, et miski ei kõiguta nende positsioone.
Sisuliselt valitseb Eestit poliitiline kartell, mille liikmeteks on riigikogu parteid ja sisuks säilitada võim ning privileegid iga hinna eest. Eestis ei ole opositsiooni või koalitsiooni, on tihedalt põimunud võimurite kamp, kus kõik on kõigiga seotud, ning võimatu on selgelt näha, kas tegu on poliitiku või ärimehega ja kus lõpeb era- ja algab avalik huvi.
Poliitkartell sai tekkida meie valimisseaduse tõttu. Praegune eurovalimiste süsteem on selle lõpp-produkt, kus valija võimalus midagi muuta või kedagi segada on viidud absoluutse miinimumini. Varem manipuleeriti valija tahtega, esitades peibutusparte, kelle häältega lükati parlamenti erakondade juhtidele truud soosikud, nüüd on sellestki loobutud. Juhtkonnad moodustavad nimekirja ja valija kas toetab seda või mitte. Aga kuhu on valijal minna? Kelle teise poolt olla? Juba ammu ei paku meie parteid sisulisi alternatiive, värskeid ideid või nägusid. Miks nad peakski? Konkurentsi väljajuurinud kartellid ei pea ju pingutama.
Pealegi, alternatiivide pakkumine õõnestaks kartellisisest tasakaalu. Meie valimised hakkavad aina rohkem meenutama kommunistliku Ida-Saksa või Ungari valimisi, kus üleval oli küll mitu parteid, kuid kõik nad ajasid ühte suurt kommunistlikku asja.
Eestis räägitakse lakkamatult majanduskriisist, nentides, et ei valitsus ega opositsioon ole suutnud pakkuda tulevikku suunatud lahendusi. Paraku on nad selleks võimetud. Olles enda ridadest välja rookinud iseseisva mõtlemisega algatusvõimelised inimesed, olles kõik võimutasandid täitnud kuulekate juhmardite või santažeeritavate sulidega, on need institutsioonid end täielikult arenemis- ja kohanemisvõimetuks teinud. Ainus, mis neid püsti hoiab, on nende enda loodud süsteem, mis välistab konkurentsi.
Aga kodanikud ei saa endale enam lubada luksust lasta riigivalitsemisel jätkuda halva kvaliteediga. Tekkinud on karjuv vajadus muutuste järele ning veel karjuvam selgus, et olemasolevad jõud neid pakkuda ei suuda. Järelikult tuleb luua täiesti uus jõud. Jõud, kelle peamisi eesmärke on muuta valimissüsteemi, milleta pole mõtet saata häid inimesi halba süsteemi, kus nad peagi samuti vaimselt ja aineliselt korrumpeeruvad.
On selge, et Eesti riigi kestmiseks peavad inimesed ja ideed tulema väljastpoolt praegust valitsevat partokraatiat ning see värske jõud peab pakkuma jõulisi ja usutavaid alternatiive. Homme, 9. aprillil korraldab Eesti Rahvuslik Konservatiivne Liit Pärnu Strandi hotellis kell 19 kõnekoosoleku, kus tutvustab oma visiooni Eesti kriisist väljatoomise kohta ja otsib mõttekaaslasi tegelikuks kodanikualgatuseks. Kõik huvilised on oodatud.