Maailma ühel esinduslikumal kompleksvõistlusel mängis eestlaste võrkpallimeeskond selliste tulevaste ala suurriikidega nagu USA, Kuuba ja Brasiilia. Ning mis peamine – mitte halvasti.
Võideti Kuubat, kaotati Brasiiliale
Kui 1959. aasta kevadel võitis Toronto Central YMCA meeskond juba seitsmendat aastat järjest esikoha Kanada meistrivõistlustel, oli tee Pan-Ameerika mängudele avatud. Paraku tabas eestlaste meeskonda enne ajaloolist suurturniiri raske kaotus - autoõnnetusel hukkus Central YMCA tugisambaid, meeskonna kapten Heino Paide.
Nii nägi Eesti võrkpallikoondis Kanada värvides välja järgmine: Uno Sõrra, Loit Maripuu, Vende Tark, Ragnar Pohlak, Ilmar Kasekamp ja Lembit Aedma.
Kaptenina viis Kanada koondise tulle Aedma, kes võrkpallurina alustas sõjajärgsel Saksamaal.
Chicagos korraldatud III Pan-Ameerika mängudel osales kokku 2162 sportlast 24 riigist. Mängud avas dr Milton Eisenhower.
Võrkpalliturniiril osales üheksa meeskonda, kes mängisid omavahel läbi põhiturniiri. Ajaloolise võistluse debüüdi sooritasid eestlased Venezuela vastu, raskeks kujunenud kohtumise võitsid Kanada eestlased 3 : 2 (9 : 15, 15 : 9, 15 : 10, 13 : 15, 15 : 12).
Teises voorus oli Haitiga lugu lihtsam. Saadi kiire 3 : 0 võit, kusjuures vastased said mängust kokku vaid 10 punkti. Seevastu kolmas voor valmistas eestlastele pettumuse, sest ootamatult kaotati 1 : 3 Dominikaanile. Siis tuli kokku minna väljakuperemeeste USAga. Kanada mängis küll hästi, kuid suurele naabrile jäädi lõpuks alla 1 : 3.
Mehhikole kaotati närvesöövas mängus 2 : 3 (12 : 15, 16 : 14, 7 : 15, 15 : 3, 14 : 16), mis kustutas lootused jõuda medalile.
Edasi võideti kaks mängu järjest: Kuuba alistati 3 : 1 ja Puerto Rico 3 : 0. Viimases voorus jäädi 1 : 3 alla Brasiiliale ning seega saavutati põhiturniiril viies koht.