Täna õhtul annab Pärnu kontserdimajas „Kuldse klassika“ kontserdisarja raames kontserdi Pärnu linnaorkester.
Pärnu linnaorkester mängib Beethovenit
25. jaanuar 2013, 09:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Dirigeerib Jüri Alperten, soleerivad Arvo Leibur (viiul), Henry-David Varema (tšello) ja Jüri Alperten (klaver). Ettekandmisele tuleb Ludwig van Beethoveni kontsert viiulile, tšellole, klaverile ja orkestrile C-duur op 56 (“Kolmikkontsert”) ja sümfoonia nr 7 A-duur op 92.
Heliteosed, mille Beethoven lõi 19. sajandi esimesel kümnendil, kõigutasid muusikamaailma alustalasid, defineerisid uuesti sümfoonia, kontserdi, sonaadi ja keelpillikvarteti tähenduse. Tollal kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnud Beethoven oli selleks ajaks teinud Viinis karjääri väljapaistva helilooja, pedagoogi ja pianistina.
Paraku hakkasid tema paljutõotavat karjääri tumestama järjest süvenevad kuulmishäired ja ta pidi seisma silmitsi tõsiasjaga: teda ähvardas täielik kurtus. Isikliku kriisiga kaasnes erakordne loominguline aktiivsus, millest sündis uus, tüüpiline beethovenlik väljenduslaad.
Sellesse nn heroilisesse loominguperioodi kuulub aastail 1803–1804 loodud kontsert viiulile, tšellole, klaverile ja orkestrile C-duur op 56 (“Kolmikkontsert”).
“Kolmikkontsert” pöörab žanri mõttes pilgu tagasi 18. sajandil levinud sinfonia concertante ja barokiajastu concerto grosso poole, ent on uudne soolopillide valiku poolest.
“Kolmikkontserdi” klaveripartii on tagasihoidlike nõuetega, samal ajal kui keelpillisolistidelt eeldatakse virtuooslikke mänguvõimeid.
Samasse loominguperioodi jääb Beethoveni seitsmes sümfoonia A-duur op 92 (1811–1812), teos, mida helilooja ise nimetas “oma viletsa talendi üheks kõige õnnelikumaks tulemuseks”.
Sümfooniat iseloomustab kujukalt Romain Rollandi ütlus: “Kusagil mujal ei leia me seda vägevat julgust ja vabadust nii palju kui sümfoonias A-duur. See on nagu üleinimliku energia meeletu väljapääs, kui pole enam mõistuslikku vaoshoidvat sihti: see möllab oma lõbuks, nagu üle kallaste tõusnud jõgi kõik üle ujutab.”