Sotsiaaldemokraat Jaak Alliku artikkel külvab tasuta kõrghariduse ümber ebatõdedele rajatud hirme. Vaadakem fakte ja siis saab igaüks ise otsustada, kas hirmudeks on alust.
Liisa Pakosta: Sotsid hirmutavad ebatõdedega
/nginx/o/2022/11/28/14991431t1h4f70.jpg)
2. veebruar 2013, 10:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastuvõtt suureneb
Esiteks huvitab noori loomulikult vastuvõtt ülikoolidesse uue korra järgi. Uus kord tähendab rohkem tasuta õppekohti ja lävendipõhist vastuvõttu, seega võib populaarsematel erialadel vastuvõtt kergesti plaanitust suuremaks osutuda. Sotsid hirmutavad, et vastuvõtt väheneb oluliselt, ent nad kasutasid lihtsalt valesid numbreid, ja neidki vales kontekstis.
2012. aastal oli kogu vastuvõtt ülikoolidesse suurusjärgus 16 000 uut tudengit, neist 9000 tasuta kohale, sealhulgas 7000 noort alustas bakalaureuseõpinguid ja 2000 magistrantuuri. Gümnasistide arv kukub ja seetõttu väheneb sisseastuvate üliõpilaste arv. 1988. aastal sündis 25 000 noort, 1998. aastal 12 000 noort. Aastal 2013 lõpetab gümnaasiumi rekordiliselt vähe noori, vaid 7800. Ülikoolid saavad järgmisel aastal vastu võtta 3500 tasuta tudengit enam kui tänavu ja riigipoolse rahastamise kasv katab ja isegi ületab õpilaste vähenemise ja tasulise õppe lõppemise.
Pealegi muutub vastuvõtt noorte suhtes ausamaks nii sisuliselt kui õppe kvaliteedi poolest. Massiline vastuvõtt ülikoolides loodud tasulistele kohtadele pole olnud hea lahendus nende jaoks, kes madala lävendi küll kergelt ületasid, ent õppimisega väga hästi hakkama ei saanud. Seni kehtinud korra kohaselt oli väljalangemus esimese aasta jooksul kuni 30 protsenti.
Veidi asjakohasem lävend võib tähendada mõnel kunstlikult ülepaisutatud erialal tõesti veidi väiksemat vastuvõttu, ent noorele kujutab see oluliselt suuremat tõenäosust üle finišijoone jõuda just sobival erialal.
Prognoosida võib, et ülikoolide tasuta õppekohtadele vastuvõtt jääb suurusjärku 13 000 –14 000 noort, riigi poolt on garanteeritud vähemalt 12 500 tasuta kohta, sest vastuvõtt on alati puhvriga, samal ajal on gümnaasiumilõpetajaid vähem. Nelja aastaga väheneb gümnasistide arv veel umbes 15 protsenti, seega jagub lahkesti ruumi kõigile, kutseõppest tulijaile ja varem lõpetanutelegi.
Tudengid ja tööinimesed
Ülikoolis õppimise eesmärk pole tõepoolest diplom, vaid ettevalmistus mõtteerksaks iseseisvaks tööeluks. Allik toob välja, et sotsiaalteadustes ja ärijuhtimises, kus seni õppis 82 protsenti tudengeid tasulistel ehk kehtinud süsteemi kohaselt õppekohtadel, mida riik polnud tellinud, väheneb vastuvõtt ja sissesaamine muutub raskemaks.
Eesti töötukassa analüüs näitab, et nendel erialadel peakski olema vastuvõtt veidi väiksem, sest just need erialad on kõrgharidusega töötute hulgas rohkem esindatud.
Seega mõneti on need massilised tasulised kohad noori petnud, sest oma raha eest on õpitud eriala, mille lõpetajate suhtes valitseb tööturul leigus.
Tähtis pole tudengite arvu massiline suurendamine, vaid kõrgkoolides antava hariduse kvaliteedi kasv.
Teatepulk erialade planeerimisel läheb nüüd ametnikelt õppeasutustele ja tudengikandidaatidele endile, kes peavad valikuid tegema ja otsustama, millistel erialadel ja millises mahus suudetakse tagada kvaliteetne ning perspektiivne õpe.
Üliõpilaskandidaatide soov muutub olulisemaks, senisest enam hinnatakse, kas tudeng õpib hästi ja lõpetab. Seega tõuseb ülikoolide huvi võtta vastu hästi motiveeritud tudengeid neile huvi pakkuvatele erialadele, mitte jaotada sisseastujate massi üsna juhuslikult kujunenud „riikliku tellimuse“ ülaltpoolt ettekirjutatud kohtade vahel.
Kas tudengile makstav toetus peaks olema suurem kui palgatöö eest saadav palk? IRL on pidanud tudengite vajaduspõhiseid sotsiaalseid toetusi väga oluliseks.
Peale riigieelarvest makstud senise toimetulekutoetuse, õppetoetuse ja õppelaenu võtmise võimaluse lisandub nüüd esimest korda vaesemate perede noortele üldist palgataset vaadates arvestatav stipendium, mida hakkab saama hinnanguliselt kuni 37 protsenti sisseastuvatest tudengitest.
Uus vajaduspõhine toetus on vahemikus 70–220 eurot sõltuvalt pere sissetulekust. Peale selle makstakse heade õppetulemuste eest tulemusstipendiume ja luuakse võimalus erakorraliseks stipendiumiks majandusliku olukorra ootamatu halvenemise puhul.
Head elu tudengite toetused muidugi ei taga, ent väga suureks vahesid ajada oleks ebaõiglane. Tudengielu loomulikuks osaks on hooajati või osaajaga töötamine, mis annab täiendavat elatisraha.