Peeter Järvelaid: Eurotsoon ja eurokultuur ning Eesti

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Peeter Järvelaid.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Kuulan huviga uudiseid, mis räägivad sellest, kuidas Eesti kavatsevat kiiremas korras eurole üle minna. Samal ajal saan aru kõrgetest euroametnikest, kes on väga tõrksad meie poliitikute Brüsseli külastuste puhul rääkima Eesti rahvale, kuidas me Euroopa eurotsooniga ühineme.


Eurole ülemineku kultuurist


Mõni kõrge ametnik, kes vastutab Euroopa Liidu ühisvaluuta eest, paistab meie poliitikute peale lausa kuri olevat ja ütleb, et Eestis on eurole ülemineku ettevalmistuse kodutöö tegemata. Millest käib jutt? Mul on olnud võimalus elada Saksamaal ajal, kui seal eurole üleminekut ette valmistati.



Iga kodanikuni jõudis loomulikult laviin infot, samuti ei saanud kunagi pangas või hoiukassas käia, ilma et seal poleks öeldud midagi uut euro kasutuse kohta, igal pool harjutati kodanikke eurohindadega. Selle perioodi lemmikkink Saksamaal oli väike eurokalkulaator, mida kõikjal pihku suruti.



Kui mõelda, et Saksamaa vahetas oma marga eurole sisuliselt kursiga kaks marka ühe euro vastu, tundub kalkulaatori kasutamine ehk naljakas. Kuid Eestis, kus kurss on 15,6 krooni ühe euro vastu, vajaks enamik kodanikke kindlasti abiks kalkulaatorit.



Eurole üleminek pole riigile üksnes fiskaalne operatsioon, mille järel kõik iseenesest paika loksub, see on kultuuriline samm. See eeldab uut mõttemaailma rahanduseski. Meie poliitikute unistused, et kui saaks rahva palgad viia kuue-seitsme aasta tagusele tasemele, küll siis tulevad Eestisse jälle rikastest riikidest allhanketellimused, ei pruugi tõeks saada väga lihtsal põhjusel.



Meie naabrite soomlaste juures arutatakse raskel ajal eurotsooni kultuurile vastavat teemat, kuidas Soome riik peaks seadusesse kirjutama miinimumpalga nõude. See ei tohiks nõudjate arvates olla alla 1500 euro ehk ümardatult 25 000 krooni. Kuidas saada võrdseks eurotsooni riigiks, kus kodanikud võivad väärikalt elada, on suuresti kultuuri küsimus. Eurole üleminek eeldab riigi ja rahva tasemel arutelu selle üle, mida peaks muutma, et seda suuta saavutada.



Eurotsoonis elamine tähendab ju ELi ühiste väärtuste omamist, seda ei väsi me kordamast.



Juku ja Joosep Tootsi äriloogikast


Kui esitada küsimus: kellest on Eestis saanud edukas ärimees, kas koolis matemaatikas väga tubli olnud Raja Teelest või matemaatikas vaid poole ülesandeist (kui needki) lahendanud Jukust või Joosep Tootsist? Et poleks süüdistust soolises diskrimineerimises, võime usina õpilase meessoo hulka kirjutada. Asi pole tegelikult selles, vaid ikka mõttemallides.



Koolis head matemaatikatundjad on elus üldjuhul Jukude äris raamatupidajad, harvem ise ärisid juhtimas. Äri nõuab ettevõtlikkust, mida meie kool praegu vähe kaasa annab. Seetõttu lähevad ärisse Eestis sageli ikka Juku tüüpi tegelased. Sellest, milline on aga Jukude äriloogika (ja mitte ainult Eestis), annab lõbusa ettekujutuse üks anekdoot. Kooli kokkutulekule saabub ärimeheks saanud Juku, kes kannab kaelas jämedat kuldketti ja sõidab oma vana kooli ette kõige edevama Mercedesega. Klassi kokkutulekul küsitleb klassijuhataja, erialalt matemaatikaõpetaja, oma õpilasi. Loomulikult ei saa matemaatikaõpetaja jätta küsimata, millega klassi punane latern Juku nii uhke elu peale on saanud. Juku ütleb, et tegeleb äriga ja elab põhiliselt "kahest protsendist, mida ta oma töö eest võtab".



Kui klassijuhataja imestab, et Jukuke oskas ju koolist lahkuda nii, et ei omandanud kunagi protsentide võtmise saladust, siis kuidas ta nüüd "oskab kahte protsenti oma töö eest võtta". Juku ütleb selle peale õpetajale: "Asi on lihtne. Ma ostan ühe krooni eest ja müün kolme krooni eest ja vaat sellest kahest protsendist ma Mercedese, majad ja muud asjad ostangi."



Me võime küll solvuda ja sellele näitele vastu vaielda, kuid tegelikult osaleme iga päev oma rahakoti raudu ühes või teises äris paotades sageli selliste Jukudest ärimeeste "kahe protsendi äris". Mina ei ole neile isegi pahane, sest kõigil on võimalus äri teha, kuid igaühele pole ärisoont antud. Viimasel ajal on näiteks Eestis tegutsevad pangad näidanud oma nägu varasemast selgemalt. Ja ega see Jukude ärist just eriti parem ole, pigem jõhkram ning küünilisemgi.



Seega, võtame seda näidet kui hüpoteesi kontrolliks, kas samasugune ärimudel on olnud omane näiteks riikidele, kus euro valuutana juba käibib.



Kuidas Saksamaa eurole üle läks?


Aastatel 1998-2000 oli mul võimalus kaasa elada kodanikuna sellele protsessile, kuidas Saksamaa läks üle eurole.



Kui loo alguses sai seletatud, kuidas Saksa riik ja pangad koolitasid ning valmistasid ette tavakodanikke eurole üleminekuks, siis nüüd tahaks veidi tuletada meelde reaalsust, mis juhtus hindadega, kui euro hakkas kehtima. Loomulikult tegid kõik Jukudest Saksa ärimehed seda, mida inimloomuse juurde käiv ahnus tagant tõukab.



Kuigi Saksamaal oli vaja sooritada eurole üleminekuks ülilihtne tehe: senise kahe marga asemel panna juurde hinnasilt "üks euro", kujunes asi tegelikult palju keerukamaks. Ärimehed näitasid üles erilist leidlikkust, kuidas hindu enda kasuks ülespoole ümardada. Kui näiteks aastail 1998-1999 olid toiduained Saksamaal keskeltläbi odavamad kui sellal Eestis, siis pärast aastat 2000 on olukord hoopis teine.



Eesti palgaga polnud enam võimalik Saksamaal peret toita. Mida öelda aastal 2009 Eesti võimaluste kohta eurole üle minna? Kui vaatame tõenäolist vahetuskurssi, saab Saksamaa kogemust arvestades järeldada, et meie Jukudest ärimehed ümardavad hinnad nii, et see toob kaasa olulise hindade tõusu tarbijale.



Kui seda ei peaks Eestis juhtuma, tuleks meid kanda rekordite raamatusse. Seega, kui ametlik vahetuskurss eurole üleminekul peaks Eestis tulema 16 krooni ühe euro vastu, olen kindel, et kaupmehed ja teenuste müüjad ümardavad hinnad kõigel, mis veidigi maksab üle kaheksa krooni, ikka ühe euro peale välja.



Saksa Jukud tegid seda väga edukalt. Miks ei peaks Eesti Jukud nii käituma? Kes saab neid takistada? Eesti riik on näidanud, et ta pole võimeline siin midagi tegema. Saksamaa kogemus näitas, et pärast eurole üleminekut pidid kaupmehedki üle elama rasked ajad, sest esialgu ei tulnud palgad järele, et turul taastuks kauba ostmine, kuid pikapeale olukord leevenes. Nüüd on majanduskriis ja kaupmehed loomulikult igal pool surve all, sest kui kallis kaup kätte jääb, siis ega sellest kasu ju saa.



Praegu on Eesti tõesti raske valiku ees, sest üleminek eurole kui rahvusvahelisele valuutale oleks makromajanduslikult kasulik, kuid sellest, kuidas rahvas valuutavahetuse šokist üle saab, pole asjameestel olnud kas tahtmist või julgust rääkida.



Kui Eestit külastavad majanduseksperdid, on nende sõnumi taga, et Eesti pole korralikult teinud eurole ülemineku kodutööd, varjatud viide sellele, et rahvale pole seletatud euro kasutuselevõtu raskusi. Need on reaalselt olemas. Oma kogemusi saaksid jagada eestlased, kes elavad riikides, kus eurole on juba üle mindud.

Tagasi üles