Sigur Rós, “Kveikur”

Foto: PP

Kui ma midagi tarka kooli muusikaõpetuse tundidest meelde jätsin, siis on see tõik, et heliloomingus loevad kõige enam pausid ja vaikus on see, mis peab noodikirja lõppedes kandma.

Hetkel, kui Sigur Rósi uusim väljalase „Kveikur“ otsa saab, mõjub just vaikus kõige enam. Plaadi viimane instrumentaalpala „Var“ jätab endast lindi lõppedes alles vaid mahakeritud helid, vaakumi, mis on nii paks, et parema tahtmise juures võiks selle kas või hammastega lõhki rebida.

„Kveikurit“, nagu ka ülejäänud osa Sigur Rósi loomingust, on võimatu iseloomustada ilma klišeede ahvatlevale tasandile laskumata. Sigur Rósi nime taha koonduvad islandi postrokkarid on ja jäävad eelkõige konteksti oma kodumaaga. Kohati tekib jää ja tule maa muusikalisi ekspordiartikleid vaadates mulje, nagu segataks islandlaste joogivee sisse salapärast haldjatolmu, mis üsna arvestatava protsendi nende populatsioonist loomingulisteks geeniusteks muudab.